Ken Laszlo ehk Gianni Coraini sai muusikalise hariduse lavadelt, mitte klassiruumist. Ta kasvas üles Mantua kandis, laulis külakiriku kooris ja liitus teismeeas ansambliga. 15-aastaselt esines ta tantsusaalides neli korda nädalas. Hiljem ütles ta, et niisugune graafik oli kurnav, kuid andis hädavajaliku kooli. Coraini õppis iseseisvalt flööti, saksofoni ja klahvpille mängima ning lükkas ümber sageli korratud jutu, nagu oleks ta muusikakoolis käinud: tema tõeline konservatoorium oli publik.

Läbimurre salvestustes tuli 1984. aastal looga „Hey Hey Guy“. Coraini meenutuste järgi kuulusid meeskonda Sandro Oliva, Gino Caria ja kitarrist Claudio Cattafesta; kui Memory Records loo välja andis, kasvas stuudionimest Ken Laszlo tuntud italodiskoartist. Ta nimetas lugu „Hey Hey Guy“ plahvatuseks ja 1985. aasta lugu „Tonight“ kinnituseks. 1986. aastal lisandus „Don't Cry“ ning kõik kolm jõudsid hiljem tema 1987. aastal ilmunud samanimelisele debüütalbumile.

Avaliku nime taga oli ebamugav töösuhe. Coraini sõnul palkasid italodisko produtsendid sageli laulja hääle pärast, kuid reklaamisid tema asemel kedagi teist. „Hey Hey Guy“ sai sellise võtte jaoks liiga edukaks, nii et publik nägi päris vokalisti, kuid Corainile ei kuulunud ikkagi nimi Ken Laszlo ega kontroll selle üle. Ta võis artistina esineda, aga ei saanud otsustada, mida selle artisti nimel öeldi või salvestati.

Sama ebavõrdsus kujundas ka tema karjääri järgmise etapi. Coraini sõnul rauges algne hoog pärast lugu „Don't Cry“, kui Itaalia ja Prantsusmaa produtsendid läksid nime küsimuses tülli. Et tal polnud toona võimalik nime ise välja osta, naasis ta tasustatud stuudiolaulja töö juurde ja pöördus eurobeat'i poole. Varjatud karjäär kujunes laiaks: sama hääl kõlas esinejanimede DJ NRG, Ric Fellini, Maltese, Mike Freeman ja Spencer all. Nimi Ken Laszlo oli seega vaid kõige nähtavam osa palju suuremast loomingust.

Coraini ostis viimaks esinejanime endale ja nimetas seda võimaluseks ise oma loomingulist saatust juhtida. 2007. aasta album „Future Is Now“ tähistas taastatud vabadust: ta tahtis teha italodiskot ja eurobeat'i omal valikul, kuid katsetada ka poprokiga, selle asemel et elada üksnes 1980. aastate kuulsusest. Uut muusikat on tulnud edaspidigi: „This Life (I Venti Remix)“ ilmus 2026. aastal. Tema karjääri keskne pinge on osutunud püsivamaks kui ükski stiil: kunagi anonüümne palgatud hääl sai pikkamööda omaenda nime omanikuks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 20.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada