LaDonna Adrian Gaines kasvas üles Bostoni kirikus lauldes. Kui kavas olnud laulja kohale ei ilmunud, astus kümneaastane tüdruk tema asemele; hiljem nimetas ta seda soolot oma karjääri alguseks. Teismelisena liitus ta Saksamaal muusikali „Hair“ lavastusega. Ta jäi Euroopasse, töötas muusikateatris ja tegi oma esimesed plaadid. Tema lavaperekonnanimi tuli austerlasest abikaasalt Helmuth Sommerilt, kuid see kirjutati inglispäraselt.

Stuudiotöö Münchenis viis ta kokku produtsentide Giorgio Moroderi ja Pete Bellotte'iga. Summer tuli stuudiosse fraasiga „Love to love you, baby“; Moroder ehitas selle ümber loo ning Summer improviseeris, sest valmis sõnu oli vähe. Vaikne häälekasutus oli näitlejaülesanne lauljale, kes oli kirikus ja teatris harjunud laulma täie jõuga: ta kujutles Marilyn Monroed, palus tuled hämaraks keerata ja küünlad süüdata ning laulis lõpuks põrandal lamades. Hiljem selgitas ta, et tollal ei olnud praegusega võrreldavat tehnikat ja seetõttu pidi ta kõik oma häälega tegema. Plaadil kuuldav sensuaalsus oli teadlikult loodud roll, mitte tema kogu olemus.

Samas koostöös muutus mineviku muusikastiilide jäljendamine peagi pilguheiduks popmuusika tulevikku. Kontseptalbum „I Remember Yesterday“ liikus läbi varasemate muusikakümnendite ning lõppes looga „I Feel Love“. Kui Summeri hääl ja basstrumm välja arvata, loodi selle kõla Moogi süntesaatoriga; laulusõnad kirjutas ta ise. Library of Congress lisas salvestise 2011. aastal riiklikku salvestiste registrisse ja nimetas selle elektroonilise tantsumuusika üheks alustalaks.

1970. aastate lõpus ilmus tal kolm järjestikust plaatinaalbumit, mis jõudsid edetabeli esikohale. „Hot Stuff“ tegi temast seejärel esimese naise, kes võitis roki kategoorias Grammy. Tema viis Grammy-võitu hõlmasid lõpuks R&B-d, rokki, vaimulikku muusikat ja tantsumuusikat; viimase neist tõi 1997. aasta taasühinemine Moroderiga loos „Carry On“.

Ta ei pidanud minevikku kunagi oma ainsaks mängumaaks. Enne 2008. aasta albumit „Crayons“ oli pikk paus — see oli tema esimene uute lauludega plaat seitsmeteistkümne aasta jooksul. Sel ajal kasvatas ta lapsi, käis kontserdireisidel, kirjutas raamatuid ja muusikale ning maalis. Oma loomeprotsessi kirjeldades ütles ta, et kirjutaja maalib sõnadega ja muusika on värv. Summer suri 2012. aastal; Rock and Roll Hall of Fame võttis ta liikmeks 2013. aastal ning Songwriters Hall of Fame tegi seda postuumselt 2025. aastal — nii tunnustati tema autorlust, mis jäi kuulsa tiitli varju.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga39 allikatKontrollitud 15.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada