Nile Rodgers ja Bernard Edwards tutvusid 1970. aastate alguses Sesame Streeti rändlavastuse juures töötades. Pärast Big Apple Bandi panid nad 1976. aastal kokku Chici koosseisu, kuhu kuulusid trummar Tony Thompson, klahvpillimängija Raymond Jones ja laulja Norma Jean Wright. Oma plaadileping viis Wrighti 1978. aastal Chicist ära; Luci Martinist ja Alfa Andersonist sai seejärel solistipaar, kes kujundas ansambli klassikalist kõla aastatel 1978–1983. Kohtumine Londonis Roxy Musicuga aitas Rodgersil kujundada Chici kontseptsiooni: rätsepaülikondades stiilne kollektiiv, mida esitleti moeajakirja viimistlusega, mitte ühe ekstravagantse esifiguuri kaudu.

Selline viimistletus ei tähendanud programmeeritud diskot. Chici salvestusi vedasid päriselt koos mängivad muusikud: Edwardsi liikuv bass, Thompsoni täpsed trummid, Rodgersi lühikesed kitarrikäigud, säästlikult kasutatud keelpillid ja sageli ühes hääles lauldud vokaalifraasid. Rodgers võttis põhimõtte lihtsalt kokku: tema muusikalises maailmas oli groove kõik. Kui helirežissöör Robert Drake mängis New Yorgi klubis Night Owl loo „Everybody Dance“ demoversiooni, vallandas publiku vastukaja plaadifirmade pakkumisvõistluse, mille võitis Atlantic. Aastatel 1977–1979 liikus see kõla klubidest popmuusika peavoolu.

Chici kõige mõjuvam kannapööre sai alguse suletud ukse taga. Grace Jones oli kutsunud Rodgersi ja Edwardsi klubisse Studio 54 1977. aasta vana-aastaõhtul, kuid uksehoidjaid polnud sellest teavitatud ning nad ei lasknud külalisi sisse. Tagasi Rodgersi korteris muutsid nad klubile suunatud ropu tõrjumisfraasi jämmiks ning asendasid seejärel raadiosse sobimatu väljendi fraasiga „freak out“. 1978. aasta lõpus ilmunud „Le Freak“ jõudis USA pop-, R&B- ja diskotabeli tippu ning jäi kuni 1990. aastani Atlanticu enimmüüdud singliks.

Seejärel sai Chicist midagi enamat kui nimi ansambli enda plaatidel. Rodgers ja Edwards asutasid Chic Organizationi, sest soovisid Motowni eeskujul oma plaadiproduktsiooni keskust. Nende laulukirjutus-, arranžeerimis- ja stuudiokäekiri kandus Sister Sledge'i lugudesse „He's the Greatest Dancer“ ja „We Are Family“ ning seejärel Diana Rossi albumisse „Diana“. Paljudel salvestussessioonidel mängis sama muusikute tuumik, mistõttu sai organisatsioonist ansambli laiendus.

Kui publik pöördus disko vastu, katkes Chici hittide rida pärast 1979. aastat järsult, kuigi produktsioonitöö jätkus. Chici tegevus ja Rodgersi-Edwardsi koostöö lõppesid 1983. aastal; Chic tuli uuesti kokku 1992. aastal albumi „Chic-ism“ ja singli „Chic Mystique“ jaoks. Edwards suri 1996. aastal Jaapanis kopsupõletikku mõni tund pärast Rodgersiga esinemist. Rodgers jätkas hiljem Chici lavategevust uute muusikutega ja naasis Nile Rodgers & Chici nime all stuudiosse 2018. aasta albumiga „It's About Time“; see oli ansambli esimene uus album pärast enam kui kahte aastakümmet. 2025. aastal andis ansambel endiselt kontserte mitmel pool maailmas. Koosseis muutus, ent alusidee jäi kuuldavaks: pinnal elegants, igas löögis rangus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 17.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada