KC & The Sunshine Band sai alguse 1973. aastal Florida osariigi Hialeah' väikeses muusikaringis, mis oli koondunud Tone Record Distributorsi ja TK Recording Studiosi ümber. Harry Wayne Casey müüs plaate, pakkis kaste ja veetis aina rohkem aega stuudio juures, kuni omanik Henry Stone lubas tal salvestada. Seal kohtus ta 1972. aastal helirežissööri ja basskitarristi Richard Finchiga; järgmisel aastal asutasid nad koos ansambli. Kitarrist Jerome Smith ja trummar Robert Johnson moodustasid koos nendega stuudio neljaliikmelise tuumiku. Casey on meenutanud, et päris ansamblit toona veel ei olnud: Sunshine Band kasvas välja sedamööda, kuidas salvestised kuju võtsid.

Ansambli algses nimes oli väljend „Sunshine Junkanoo Band“ ja just see lisatud sõna Junkanoo seletab kõla paremini kui ükski diskosilt. Casey tahtis luua hoogsa vastukaalu muusikale, mis oli tema meelest muutunud süngeks, ning tuua sinna valgust, energiat ja positiivset sõnumit. Eeskujuks sai Bahama Junkanoo oma terastrummide, jõuliste löökpillide, vilede, lehmakellade ja puhkpillidega; selle põimis ta Miamis kuuldud pop-, reggae- ja ladinamuusikaga. Kollektiivi muusikud olid eri rassilise taustaga ning nad sidusid klahvpillid, lauluhääled ja puhkpillid helgeks kõlapildiks nimega „Sunshine Sound“.

Stuudios ei teinud nad ainult oma ansambli plaate. Casey ja Finch kirjutasid ning produtseerisid laule teiste seas Betty Wrightile, George McCraele ja Jimmy „Bo“ Horne'ile; McCrae loost „Rock Your Baby“ sai 1974. aastal mõlemal pool Atlandi ookeani edetabelite esikohalugu. Sunshine Bandi esimesed salvestised pälvisid tähelepanu R&B-ringkondades ja välismaal, kuid Ameerika Ühendriikides murdis ansambel läbi alles 1975. aastal omanimelise teise albumi ja looga „Get Down Tonight“. Järgmise kaheteistkümne kuu jooksul jõudis nende neli singlit USA popedetabeli esikohale — enne neid oli sellega hakkama saanud ainult Beatles 1964. aastal.

Kogu ülevoolavast energiast hoolimata oli tegu eeskätt stuudiobändiga — nii on Casey seda ise nimetanud. Neljaliikmeline tuumik salvestas pillipartiisid üksteise peale masinatel, millel oli vaid kaheksa või kaksteist rada, et saavutada palju suurema koosseisu kõla. Kuna Casey ja Finch kirjutasid ja produtseerisid samal ajal lugusid teistele TK Recordsi artistidele, jäi kontserdireise 1970. aastatel vähe. Ansambli panus filmi „Saturday Night Fever“ heliribale sidus nad jäädavalt diskoga: ansamblil on üks Grammy auhind ja neli nominatsiooni, nende seas 1979. aasta tseremoonial heliribale antud aasta albumi auhind.

Kümnendivahetusel eemaldus ansambel teadlikult diskost, kuid diskovastase meeleolu tõttu müük vähenes ja 1980. aastate alguses läks ansambel laiali. 1981. aastal lõppes Casey ja Finchi koostöö. 1982. aastal jäi Casey autode laupkokkupõrkes osaliselt halvatuks ning veetis üheksa kuud venitusravil. „Give It Up“ viis ta 1984. aastal veel kord USA edetabeli 20 parema sekka, kuid järgmisel aastal taandus ta muusikaärist, mille nõudmised olid ta ära kurnanud.

Lõpp polnud siiski lõplik. Sõprade julgustus ja korduvad kutsed tulla Arsenio Halli telesaates uuesti kokku tõid Casey tagasi: 1991. aastal, kui huvi 1970. aastate muusika vastu elavnes, äratas ta KC & The Sunshine Bandi uuesti ellu ja hakkas jälle korrapäraselt kontserte andma. See pole enam sama väike stuudiokoosseis: bändi praeguses ametlikus koosseisus on viisteist esinejat — rütmigrupi ja Casey kõrval neli puhkpillimängijat, kaks klahvpillimängijat, kaks taustalauljat ja kaks tantsijat. Koosseis on muutunud, kuid retsept mitte — löökpillid, vaskpillid, liikumine ja kutse tunda end mõne minuti jagu paremini.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 21.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada