Stevie Wonder sündis 1950. aastal Michiganis Saginaw’s ja oli imikueast saadik pime. Kui ta oli nelja-aastane, kolis pere Detroiti. Üheksandaks eluaastaks oli ta õppinud klaverit, trumme ja suupilli mängima ning laulis kirikus; 1961. aastal sõlmis Berry Gordy imeandeka lapsega Motowni plaadilepingu ning nii sai temast Little Stevie Wonder. Kaks aastat hiljem tegi kontserdisalvestis „Fingertips“ kolmeteistaastasest Wonderist Billboard Hot 100 edetabeli tähe.

Motown oli talle suurepärane kool, kuid täisealiseks saamine muutis tingimusi. Wonder oli üha rohkem ise kirjutanud, pille mänginud ja oma loomingut produtseerinud; umbes kahekümne ühe aasta vanuselt rääkis ta lepingu uuesti läbi ning sai täieliku loomingulise vabaduse. Tema 1972. aasta album „Music of My Mind“ tähistas muutust: see oli sisuliselt ühe mehe teos, kus Wonder mängis enamikku pille ja kasutas terve toa suurust TONTO süntesaatorit. Helirežissöörid Malcolm Cecil ja Robert Margouleff aitasid tal muuta elektroonilise heli töövahendiks. Nii sai ta kuju anda ideedele, mida ta kuulis peas juba enne, kui tehnoloogia neid hõlpsasti kuuldavaks teha suutis.

Järgnenud tihedas albumijadas – „Talking Book“, „Innervisions“, „Fulfillingness’ First Finale“ ja „Songs in the Key of Life“ – põimusid intiimsed armastuslaulud tänavapoliitika, funki ja uute elektrooniliste kõlavärvidega. 1973. aasta augustis, mõni päev pärast albumi „Innervisions“ ilmumist, sattus ta liiklusõnnetusse ja jäi neljaks päevaks koomasse. Wonder paranes ning kirjeldas ellujäämist elu teise võimalusena; pärast seda tundis ta veel selgemini, et muusikal on meelelahutusest kaugemale ulatuvaid kohustusi.

Wonder viis selle veendumuse ka avalikku ellu. Ta kirjutas 1980. aastal laulu „Happy Birthday“ kampaaniale, mille eesmärk oli muuta Martin Luther King Jr.-i sünnipäev riigipühaks; laulust sai kampaania koondhüüd ning föderaalpühana tähistati seda esimest korda 1986. aastal. Ta jõudis jätkuvalt ka massipublikuni: „I Just Called to Say I Love You“ tõi talle 1985. aastal Academy Awardi. Hiljem toetas ta oma loominguga apartheidivastast võitlust, AIDSi leevendamist ja puuetega inimeste õiguste kaitset.

Pärast 1980. aastaid harvenes tema stuudiolooming, kuid ta ei kadunud. Ta salvestas muusika Spike Lee 1991. aasta filmile „Jungle Fever“, avaldas 2005. aastal albumi „A Time to Love“ ja sai 2009. aastal ÜRO rahusaadikuks. 2024. aastal avaldas ta seitsmekümne nelja aasta vanusena loo „Can We Fix Our Nation’s Broken Heart“, mis oli tema esimene sooloväljaanne pärast 2020. aastat.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga38 allikatKontrollitud 26.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada