Trummar Maurice White asutas ansambli 1969. aastal Chicagos pärast piirkondlikku projekti Salty Peppers. Los Angelesse kolides sai ansambel uue nime, mis pärines White'i astroloogilise kaardi kolmest elemendist, ning andis välja kaks katsetuslikku albumit. 1972. aastal ei olnud White rahul sellega, et neid käsitleti peamiselt džässiansamblina, ning saatis koosseisu laiali; alles jäid vaid tema ise ja basskitarristist vend Verdine. Uuesti üles ehitatud ansambliga liitusid Philip Bailey, Ralph Johnson, Larry Dunn ja teised. Just siis kujunes välja püsiv vokaalne, rütmiline ja instrumentaalne ülesehitus.

Suur osa sellest ülesehitusest tuli White'i enda kujunemisaastatest. Ta oli töötanud Chess Recordsi stuudiotrummarina ja veetnud ligi kolm aastat Ramsey Lewis Trios, kus õppis nii esinemist kui ka seda, kuidas laval kava üles ehitada, ning tutvus kalimbaga. Earth, Wind & Fire vormis sellest kogemusest ansamblile omase kõla: kihilised vokaalid, läbipõimunud löökpillid ja bass, klahvpillid, kitarrid ning Phenix Horns. Džäss, funk, gospel, soul, rokk ning Ladina-Ameerika ja Aafrika muusika kuulusid kõik ühte ja samasse muusikalisse sõnavarasse.

Rockefeller Centeris antud kontsert tõmbas ansamblile Clive Davise tähelepanu. Davis ostis nende lepingu Warner Brosilt Columbiale. Kui plaadid hakkasid menu koguma, lisandusid kontsertidele hõljuvad klaverid, pöörlevad trummikomplektid ja kaduvad muusikud; efekte aitasid luua illusionist Doug Henning ja tema tollal veel tundmatu assistent David Copperfield. Vaatemäng võimendas muusika kosmilist kujundimaailma, kuid ei asendanud muusikalist meisterlikkust.

Pärast viit tagasihoidliku eduga džäss-funk-albumit tõi 1975. aasta filmimuusikaalbum „That's the Way of the World“ läbimurde. Viimistletud funk, võimsad harmooniad ja ekstaatilised puhkpillid lasid ansamblil kõlada ühtaegu keerukalt ja esimesest hetkest haaravalt. Produtsent ja arranžeerija Charles Stepney oli selle tõusu ajal Maurice White'i peamine koostööpartner; tema surm 1976. aastal tähendas, et Spirit jäi nende viimaseks ühiseks projektiks.

White kuulutas 1983. aastal välja pausi ning pani ansambli 1987. aastal uue albumi ja üheksakuulise maailmaturnee jaoks taas kokku. Pärast Parkinsoni tõve diagnoosi lõpetas ta 1994. aastal ansambliga tuuritamise ja suri 2016. aastal; Earth, Wind & Fire jätkas tegevust. Klassikaline üheksaliikmeline koosseis kogunes veel kord 2000. aastal, kui ansambel võeti Rock & Roll Hall of Fame'i liikmeks. Praeguse koosseisu tuumikus on endiselt Bailey, Verdine White ja Ralph Johnson; nende kaudu ulatub 1972. aastal uuesti üles ehitatud ansambli järjepidevus tänase päevani. 2019. aastal sai Earth, Wind & Fire esimeseks afroameerika ansambliks, mis pälvis tunnustuse Kennedy Center Honors. Maurice'i enda põhimõte oli lihtsam kui teda ümbritsenud masinavärk: ta uskus, et muusika on püha ja võimas tervikvahend, mis võib inimest kõrgemale viia, kui too otsustab seda niimoodi kasutada.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 16.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada