Paul Allik
1971. aastal tõi „Mustamäe valss“ Paul Allikule „Tippmeloodia“ teise koha. Laulja sarm varjas aga publiku eest tema teise ja pikema loometee: ta oli hariduselt ja kutsumuselt maalikunstnik.
Viimati eetris · Roosid tulipunased
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Roosid tulipunased2 korda eetrisviimati
- 2Kui läinud kildudeks laul2 korda eetrisviimati
- 3Närbub kord iga roos2 korda eetrisviimati
- 4Mustamäe valss1 kord eetrisviimati
- 5See juhtus niiPaul Allik/Admiral1 kord eetrisviimati
- 6Elulaev Kosmoses1 kord eetrisviimati
- 7Tantsuring taas keerleb lustakalt1 kord eetrisviimati
- 8Põgenevad unenäod1 kord eetrisviimati
- 9Kaunis suveaeg90 päevaga eetris ei olnud
- 10Laev tõstis purjed üles90 päevaga eetris ei olnud
- 11Malvina90 päevaga eetris ei olnud
- 12Merd ja meremeest90 päevaga eetris ei olnud
- 13Suudlused soolaste huultega90 päevaga eetris ei olnud
- 14Öö tuleb90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Tema tütar Christel Allik valis samuti kunstnikutee ja on meenutanud, et isa eelistas põhimõtteliselt õues maalida.
Esitaja lugu
Paul Allik sündis 23. detsembril 1946 Arukülas Kaarepere õigeusukoguduse preestri perre. 1966. aastal lõpetas ta Tartu Kunstikooli, kus tema põhiõpetaja ja vaimne eeskuju oli üks viimaseid pallaslasi Alfred Kongo. Kongo õpetusest sai Allik kaasa täpse joonistuse ja tähelepaneliku pilgu valgusele ning varjule, kuid värve kasutas ta õpetajast vabamalt ja julgemalt.
Laiem publik kohtas teda esmalt hoopis lauljana. 1970. aastatel esines ta „Tippmeloodia“ lauluvõistlustel, estraadilavadel ning Eesti Televisiooni saadetes „Horoskoop“ ja „Reklaamiklubi“. Avo Tamme ja Heldur Karmo „Mustamäe valss“ tõi talle 1971. aasta „Tippmeloodial“ teise koha. Tema isikupärane hääl ja lavasarm jätsid nii tugeva jälje, et veel pärast tema surma meenutati Allikut sageli kõigepealt lauljana, kuigi kunstnikudiplom oli tal juba enne estraadituntust.
Maalimine ei olnud kõrvalharrastus. Ta osales Tartu kunstinäitustel juba aastail 1968–1970; 1970. aastatel maalis natuurilähedasi portreid, 1980. aastatel liikus vabama ekspressionismi ning järgmisel kümnendil abstraktsiooni poole. Tema pildid ei muutunud siiski kunagi täiesti abstraktseks: äratuntavad figuurid, maastikud ja esemed jäid vabalt liikuvate värvipindade kõrvale. Esimene isikunäitus avati 1984. aastal ja elu jooksul kogunes neid kolmteist Eestis, Soomes ja Rootsis.
1989. aastal astus Allik Eesti Kunstnike Liitu. 1990. aastate keskel oli ta liidu asepresident ja Rahvusvahelise Kunstnike Assotsiatsiooni Eesti osakonna president; 1994. aastal pälvis ta liidu preemia.
Kümnendi teisel poolel järgnesid isikunäitused tihedas reas: 1997. aastal Rahvusraamatukogus „Khomase kõrgmaa loojangud“ ja Tallinnas „Mon Plaisir“, aasta hiljem Haapsalus „Seisundid“. Alliku maalid ja joonistused jõudsid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Rahvusraamatukogu ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogudesse. Nõnda jäi 1970. aastate lauljatuntuse kõrvale järjest nähtavam kunstnikukarjäär.
Maalireisid viisid ta Hispaaniasse, Taisse, Armeeniasse, Musta mere äärde ja Namiibiasse. Namiibias jäi tal maalimiseks üürike aeg: viiekümnekraadise kuumuse järel sobis õlivärvide jaoks ainult päikeseloojangule eelnenud pooltund. 2001. aastal avas ta Kuressaare lossis näituse „Ohvrid“. Paul Allik suri 14. detsembril 2003.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga38 allikatKontrollitud 25.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Samas rütmis
Kõik esitajad ›Veel sama stiili esitajaid, keda HappyU eetris kuuleb.
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.






