Paul Allik sündis 23. detsembril 1946 Arukülas Kaarepere õigeusukoguduse preestri perre. 1966. aastal lõpetas ta Tartu Kunstikooli, kus tema põhiõpetaja ja vaimne eeskuju oli üks viimaseid pallaslasi Alfred Kongo. Kongo õpetusest sai Allik kaasa täpse joonistuse ja tähelepaneliku pilgu valgusele ning varjule, kuid värve kasutas ta õpetajast vabamalt ja julgemalt.

Laiem publik kohtas teda esmalt hoopis lauljana. 1970. aastatel esines ta „Tippmeloodia“ lauluvõistlustel, estraadilavadel ning Eesti Televisiooni saadetes „Horoskoop“ ja „Reklaamiklubi“. Avo Tamme ja Heldur Karmo „Mustamäe valss“ tõi talle 1971. aasta „Tippmeloodial“ teise koha. Tema isikupärane hääl ja lavasarm jätsid nii tugeva jälje, et veel pärast tema surma meenutati Allikut sageli kõigepealt lauljana, kuigi kunstnikudiplom oli tal juba enne estraadituntust.

Maalimine ei olnud kõrvalharrastus. Ta osales Tartu kunstinäitustel juba aastail 1968–1970; 1970. aastatel maalis natuurilähedasi portreid, 1980. aastatel liikus vabama ekspressionismi ning järgmisel kümnendil abstraktsiooni poole. Tema pildid ei muutunud siiski kunagi täiesti abstraktseks: äratuntavad figuurid, maastikud ja esemed jäid vabalt liikuvate värvipindade kõrvale. Esimene isikunäitus avati 1984. aastal ja elu jooksul kogunes neid kolmteist Eestis, Soomes ja Rootsis.

1989. aastal astus Allik Eesti Kunstnike Liitu. 1990. aastate keskel oli ta liidu asepresident ja Rahvusvahelise Kunstnike Assotsiatsiooni Eesti osakonna president; 1994. aastal pälvis ta liidu preemia.

Kümnendi teisel poolel järgnesid isikunäitused tihedas reas: 1997. aastal Rahvusraamatukogus „Khomase kõrgmaa loojangud“ ja Tallinnas „Mon Plaisir“, aasta hiljem Haapsalus „Seisundid“. Alliku maalid ja joonistused jõudsid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Rahvusraamatukogu ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogudesse. Nõnda jäi 1970. aastate lauljatuntuse kõrvale järjest nähtavam kunstnikukarjäär.

Maalireisid viisid ta Hispaaniasse, Taisse, Armeeniasse, Musta mere äärde ja Namiibiasse. Namiibias jäi tal maalimiseks üürike aeg: viiekümnekraadise kuumuse järel sobis õlivärvide jaoks ainult päikeseloojangule eelnenud pooltund. 2001. aastal avas ta Kuressaare lossis näituse „Ohvrid“. Paul Allik suri 14. detsembril 2003.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga38 allikatKontrollitud 25.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada