Boris Lehtlaan sündis 27. märtsil 1946 ja kasvas üles Kärdlas. Ema oli sõjapõgenikuna Narvast Hiiumaale jõudnud siis, kui linn oli pommitamise all, ja pere leidis peavarju Pika tänava majas Eller Betti juures. Kooliõpetaja Lembit Sauer on meenutanud teda tavalise poisina, kes kehalises kasvatuses eriti tugev polnud. 1962. aastal läks noormees Tallinna — mitte lauljaks, vaid tislerit õppima.

Muusikani jõudis ta kõrvalteid mööda. Ta laulis segakooris Noorus ning õppis aastatel 1965–1969 laulu Tallinna muusikakoolis ja filharmoonia estraadistuudios, kus teda juhendas Heli Lääts. Laval alustas ta hoopis trummide taga ja jõudis mikrofoni ette alles hiljem.

Filharmoonia solistina aastatel 1969–1981 sõitis ta läbi kogu Nõukogude Liidu: ainuüksi aastatel 1969–1978 andis ta umbes 300 kontserti ning esines ka Soomes, Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Poolas ja Ameerika Ühendriikides. Kuuekümnendatel oli ta laulnud ansamblites Toonika, Kristallid ja Optimistid, Olav Ehala ansamblis ning estraadiorkestris Vana Toomas — vahel ka trummarina.

Muusikakommentaator Olavi Pihlamägi on öelnud, et Lehtlaan on olnud kogu elu isepäine. Ta valis oma laulud ise ja jõudis välismaiste hittideni sageli enne kolleege. Oma ansamblit ta kunagi ei võtnud — talle sobis vastutada ainult iseenda eest. Poliitikast hoiab ta eemale, telefon on tal enamasti välja lülitatud ja intervjuusid annab ta harva. Noorena käis ta neli aastat poksitrennis ja ütleb, et sekkub siiani, kui näeb, et keegi läheb õhtuses vanalinnas kellelegi kallale.

Rahvani jõudsid tema esituses „Läänemere lained“ ja „Ma tahaksin kodus olla“; esimese aluseks on 1907. aastast pärit saksa laul. Vikerraadio kuulajad otsisid 2020. aastal sajandi parimat tantsulaulu ja teine neist jõudis 700 kandidaadi seas 13. kohale. 1971. aastal mängis ta peaosa Mark Soosaare muusikafilmis „Kuldrannake“, millest sai režissööri diplomitöö.

Alates 2007. aastast annab ta kõik esinemis- ja autoritasud Tallinna lastehaiglale. 2013. aastal kindlustas ta tagasivõetamatu lepinguga, et raha liigub sinna ka pärast tema surma. 2023. aastal pälvis ta Tallinna teenetemärgi. Kodus on abikaasa Jana, endine Viru Varietee tantsija ja iluuisutamiskoreograaf, ning kaks tütart, Kristina ja Maria. Vanaisaks saamist ootab ta enda sõnul pikisilmi. Laulmist ta lõpetanud ei ole — 2025. aasta suvel käis ta esinemas Hiiumaal Putkaste hooldekodus, kus rahvas tõusis tema lugude peale tantsima.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abigaKontrollitud 08.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada