Kalju Terasmaa sündis 19. oktoobril 1934 Tallinnas, lapsepõlve veetis ta Harjumaal Padise kandis ja algkoolis käis Vasalemmas. Muusikakooli sattumine oli pigem juhus kui plaan. Juhusest sai elutöö — juba muusikakooli ajal, 1951. aastal, asus teismeline poiss tööle Eesti Raadio sümfooniaorkestrisse. Löökpillide diplomi sai ta 1954. aastal, koorijuhtimise oma 1957. aastal.

Edasi elas ta korraga kahte muusikuelu. Ühes oli ta orkestrimees ja vibrafonivirtuoos, teises rahva lemmiklaulja. 1960. aastal panid Eesti Raadios oma hääled kokku neli meest: Terasmaa, Eri Klas, Uno Loop ja Arved Haug. Kõik neli olid ühtaegu lauljad ja pillimehed — Loop mängis kitarri, Haug saksofoni, Klas ja Terasmaa löökpille. Kvartett tegutses vaid neli aastat, aga jõudis ringreisidel läbi käia terve Nõukogude Liidu, kus neid peeti sageli välismaalasteks. Nende laulud, nagu „Rohelised niidud“, rääkisid Eesti loodusest ja armastusest, mitte nõukogude teemadest.

1965. aastal valisid raadiokuulajad Terasmaa populaarseimaks lauljaks. Valter Ojakäär on selle lihtsalt kokku võtnud: Eesti parimast vibrafonistist sai hinnatud laulja. 1968. aastal alanud telesaade „Horoskoop“ tõi ta ka ekraanile, kus ta laulis Helgi Salloga duetti „Sulle kõik nüüd ütlen“.

Kolmas rada jooksis kahe esimesega kõrvuti: õpetajatöö. Kui 1970. aastate alguses hakati konservatooriumis löökpille õpetama, ei olnud sellist eriala varem olemaski — tema pani sellele aluse ja juhtis klassi aastatel 1972–1999. Suur osa Eesti tugevamatest löökpillimängijatest on tema kooli läbinud. Orkestris jäi ta püsima üle poole sajandi: ta juhtis ERSO löökpillirühma ja lahkus alles 2005. aastal. Ligi kahe tuhande kontserdiga kuue peadirigendi käe all jäi ta orkestri ajaloo kõige pikema staažiga kontsertmeistriks. Kolleegide mällu on ta jäänud üdini positiivse, viisaka ja täpse mehena, kelle soe naeratus oli omaette tunnusmärk.

Kodus oli muusika samamoodi pärandiks. Abikaasa Taimi, kellega ta õpingute ajal tutvus, oli muusikaõpetaja; tütar Terje sai löökpillimängijaks, lapselapsed Marianne ja Henrik lauljaks ning trummariks. Üks väike lugu ühendab neid kõiki: 1954. aastal kirjutas noor Kalju viisi oma kallile tüdrukule, aga sõnu sellele ei tulnud. Sõnad tulid alles kuuskümmend kolm aastat hiljem, 2017. aastal, kui lapselaps Marianne kirjutas viisile teksti ja salvestas laulu pealkirja all „Kaunid hetked“; salvestusel mängis trumme vend Henrik. 2019. aasta suvel korraldasid lapselapsed Padisel kontserdi, millega tähistati vanaisa 85. sünnipäeva. Kalju Terasmaa suri 28. novembril 2021, 87-aastasena.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abigaKontrollitud 06.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada