Erich Krieger sündis 14. juulil 1961 Almatõs, kuid kasvas üles Rae vallas Järvekülas. Lapsena ei olnud muusika talle sugugi enesestmõistetav tee: ta on meenutanud, et pidas laulmist pigem tüdrukute huvialaks. Pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist astus ta 1979. aastal Eesti Riikliku Filharmoonia estraadistuudiosse. Ajateenistuse järel õppis ta aastatel 1983–1993 Tallinna Konservatooriumis kammerlauljaks, kuid tegi õpingute ajal juba tihedalt kontserditööd.

Esimese lavakogemuse sai ta veel varem. 1977. aastal laulis Krieger ansamblis Kulgur, seejärel Tallinna Tuletõrjemaja tantsuansamblis. Kaheksakümnendatel kuulus ta Elektra ja vokaalkvarteti Barbershop koosseisu ning jõudis Alo Mattiiseni ja In Spe kõrvale. Nii viis tee klassikalisest häälekoolist tantsuansamblite ja popmuusika juurde.

Kõik muutus 1988. aasta juulis, kui Krieger võitis Jūrmala noorte estraadilauljate konkursil esimese preemia. Ta esitas Andres Valkoneni ja Ott Arderi loo „Põhjanael“. Võidule järgnesid kontserdireisid mööda Nõukogude Liitu ja esinemised välismaal; Eesti poplauljast sai üleliidulisel laval tuntud bariton.

Järgmisel aastal sündis „Naised on hullud“, mille viisi kirjutas Krieger Priidu Beieri luuletusele. Ta ei käsitlenud teksti puutumatu reliikviana: sõna „alati“ vahetas ta „mõnikord“ vastu, sest ei tahtnud end armastuses päris lootusetuks kuulutada. Veerand sajandit hiljem nimetas ta seda laulu oma visiitkaardiks. Tema autorikäekiri tuleb selles hästi esile — võimas baritonihääl, otsekohene huumor ja oskus muuta kirjanduslik tekst seltskonnale kohe arusaadavaks.

Uus populaarsuslaine tuli 1998. aastal looga „Sõbra laul“, mille Krieger oli ise kirjutanud. Ta ei tahtnud loosse professionaalse solisti häält, vaid koolitamata ja lihtsat spordimehe oma. Salvestamisega ootas ta, kuni korvpallur Martin Müürsepp Eestisse naaseb. Krieger ütles hiljem, et tema enda hääl oleks olnud „liiga kriegerlik, võib-olla liiga koolitatud“. Just selles teadlikus vastanduses on tema karjääri tuum: ta ei peitnud akadeemilist häält, vaid pani selle rahvaliku estraadi teenistusse.

Album „Ma kuulun sulle“ ilmus 1995. aastal, sellele järgnesid muu hulgas „Põgenevad unenäod“, „Tere hommikust, Eestimaa!“ ja klassikalisema suunaga „Ave Maria“. Pärast 2013. aasta kogumikku „Parimad 1“ on ta avaldanud peamiselt digisingleid ja koostööprojekte. Nii ei ole tema lugu sirge teekond ooperist poppi, vaid aastakümneid kestnud liikumine nende kahe maailma vahel.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 17.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada