Els-Reet Uusväli kasvas kaheksalapselises peres: ema mängis kitarri ja klaverit ning vend Rolf Uusväli õppis organistiks. Koolivaheaegadel elas Els Riias ooperilauljast õemehe pere juures ja kuulas õhtuti ooperit. Hiljem nimetas ta just Rolfi üheks inimeseks, kellel oli tema muusikalises kujunemises määrav osa. Laulja võttis oma iseõppijatausta kokku lihtsalt: „Ma elasin rohkem muusikas, ma ise ei mõelnud, et minust peab kuulus laulja saama.“

Lauljatee algas 1962. aastal Tallinna restoranis Kevad. Muusik Lembit Himma pidi teda kolm korda kutsuma, enne kui Els proovi läks. „Läksin kohale ja sinna ma jäin,“ meenutas ta. Himma laulis Ahto Veerme džässiliku ansambli solistina umbes kaheksa-üheksa aastat. Selline rütm — kuus õhtut nädalas ja kolm tundi korraga — oli tema sõnul hindamatu kool ja hääletreening.

Kuuekümnendate džässielus tegi ta koostööd Raivo Tammiku ja Helmut Aniko ansamblitega ning esines 1967. aasta Tallinna rahvusvahelisel džässifestivalil. Festivalid viisid ta Riiga, Leningradi, Soome, Chișinăusse, Thbilisisse ja Novosibirskisse. Ta laulis ka Leipzigi, Soome, Moskva ja Läti raadio bigbändidega ning Eddie Rosneri džässorkestriga. Laiemale publikule sai ta tuttavaks kontsertfilmidest „Meloodia 66“ ja „Meloodia 67“, saatest „Horoskoop“ ning filmist „Must habe tahab teada“.

Kui džässifestivalid keelati ja žanr avalikust ruumist kõrvale tõrjuti, liikus Himma rohkem levilaulude juurde ja hakkas laulma välismaiste menulugude eestikeelseid kaverversioone. Ta valis lood enamasti ise ja tellis neile sõnu Heldur Karmolt, Vally Ojaverelt ja teistelt, jälgides nii teksti mõtet kui ka fraaside lauldavust. See ei tähendanud lemmikžanrist loobumist: džäss jäi tema mõõdupuuks ka siis, kui laval kõlas pop, disko, tango või romanss.

1973. aastal sai Himma Viru varietees oma programmi ja Tallinna varieteedes laulis ta 1991. aastani. Üheksakümnendatel ja uue sajandi alguses tõmbus ta avalikust muusikaelust tagasi, pühendus vanaemarollile ning hakkas pärast Rolfi surma tema orelipärandit korrastama ja jäädvustama.

2010. aastatel naasis Himma džässiklubidesse, laulis Tiit Kallustega Argentina tangosid ja Külli Eriksoniga koraale ning osales Eesti Laulu žüriis. 2020. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi. Viimast korda esines ta 2024. aastal. Els Himma suri 7. mail 2025, 85-aastasena.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 24.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada