Alla Borissovna Pugatšova sündis 1949. aastal Moskvas, muusikakooli läks seitsmeaastaselt ja astus 1964. aastal Ippolitov-Ivanovi nimelisse muusikakolledžisse. Esimese laulu „Robot“ salvestas ta raadiole veel õpingute ajal, 1965. aasta detsembris. Siis tuli ligi kümme aastat, mida tänapäeval harva meenutatakse: turneed raadiojaama Junost agitbrigaadiga mööda Lääne-Siberit, kontsertmeistritöö tsirkusekoolis, Lipetski filharmoonia ansambel Novõi Elektron, seejärel Moskvitši, Oleg Lundstremi orkester ja Vesjolõje Rebjata.

Kõik muutis 1975. aasta suvi: Bulgaaria lauluvõistlusel Kuldne Orpheus sai ta loo „Arlekino“ eest peaauhinna. Selle looga väikeplaat ilmus 20. juulil 1975 ja levis 14 miljoni eksemplarina.

Kaks aastat hiljem tuli Gorbonose lugu. Oma laulud viis Pugatšova filmi ilma filmimuusika autori Aleksandr Zatsepini teadmata ja see ajas nad tülli. Hiljem seletas ta seda mitut moodi: kord ütles, et tahtis oma loomingule erapooletut hinnangut, kord lükkas mõtte režissöör Aleksandr Stefanovitši kaela. Film „Zhenshchina, kotoraya poyot“ (Naine, kes laulab) jõudis levisse 1979. aasta märtsis ja sai aasta vaadatuimaks filmiks — 54,9 miljonit vaatajat. Ajakirja Sovetski Ekran lugejad valisid Pugatšova aasta parimaks näitlejannaks, kuigi film ise sai nende küsitluses alles 53. koha.

Kaheksakümnendate alguses sai tema püsivaks kaasautoriks Raimonds Pauls — Ilja Rezniku sõnadele kirjutatud lugu „Starinnye chasy“ jõudis Pugatšova repertuaari 1981. aastal. Nõukogude estraadil hoidis ta omaette: kodaniku- ja isamaalisi teemasid ta ei puudutanud, laulis armukadedusest, solvumisest ja ihalusest ning tegi igast laulust väikese monolavastuse. Hiljem ütles ta: „Ma olingi algusest peale dramaatiline näitleja. Laulda ma ei kavatsenudki. Ma pole end kunagi isegi lauljaks nimetanud.“

Alates 1988. aastast oli ta ka produtsent. Moskva Olimpiiskis alanud jõulukontsertide sari Roždestvenskije vstretši oli sündinud heategevusena Armeenia maavärinas kannatanute toetuseks; aastatel 1988–1992 toimus neid 81 korda ja need tõid ühele lavale kümneid artiste — Filipp Kirkorovist kuni Kristina Orbakaite ja Igor Nikolajevini. Paljudele neist avasid just need kontserdid ukse meelelahutusmaailma.

NSV Liidu rahvakunstnikuks sai ta 1991. aastal. 1997. aastal sõitis ta Eurovisioonile Dublinisse looga „Primadonna“, mille ta oli ise kirjutanud, ja sai 25 osaleja hulgas 15. koha; hüüdnimi „primadonna“, mille järgi teda siiani teatakse, jäi külge just siis. Kahetuhandendatel tulid „Madam Broshkina“ ja „Devochka sekond-hend“. Kontserttegevuse lõpetas Pugatšova turneega „Sny o lyubvi“: 37 kontserti 13 riigis, viimane 4. märtsil 2010 Sofias — samas riigis, kus 1975. aastal algas tema kuulsus. 2022. aasta märtsis lahkus ta Venemaalt.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 12.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada