Artur Rinne sündis 25. septembril 1910 Narvas vedurijuhi peres. 1919. aastast elas ta Tapal, kus lõpetas 1925. aastal algkooli. Laulmist õppis ta aastail 1927–1934 Tallinna Konservatooriumis Helmi Eineri ja Nikolai Sternbergi klassis ning täiendas end itaalia ooperilaulja Armanda degli Abbati juures. Juba 1929. aastal võeti noor bariton Estonia ooperikoori.

Estonias avanes Rinne kahest küljest. Ta oli 1929–1937 koorilaulja ning 1937–1938 ja 1941–1944 solist, kelle rollide hulka kuulusid Rigoletto, Tonio ooperis „Pajatsid“, Goro ooperis „Madame Butterfly“ ja Mercutio ooperis „Romeo ja Julia“. Samal ajal jõudis tema mehelik bariton 1930. aastate alguses heliplaatidele, sealt raadiosse ja rahvapidudele. 1938. aastal sunniti Rinne Estoniast lahkuma. Ooperilava jäi talle tähtsaks, kuid lai publik tundis temas üha enam ära rahvalike laulude vahetu esitaja.

Pärast sõda töötas Rinne aastail 1945–1949 Vanemuises näitejuhi, lavastaja ja lauljana. Ta lavastas seal oopereid ning astus ise muu hulgas üles Scarpiana ooperis „Tosca“ ja Bartolona ooperis „Sevilla habemeajaja“. 1947. aastal algas ka tema esimene periood Filharmoonia solistina. 1950. aastal katkes see tee järsult: Rinne saadeti Eestist ebaseaduslikult välja ja ta viibis 1956. aastani Põhja-Venemaa vangilaagris.

Vabanemise järel ei naasnud Rinne kohe püsivalt Filharmooniasse. Aastail 1956–1970 töötas ta Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis režissöörina. Tema filmide seas on „Helisev päev“, „Ida Urbeli tantsud“ ja „Elsa Maasik“. 1968. aasta portreefilm „Meie Artur“ kõneles oma aja kohta erakordselt otsekoheselt nii Eesti Vabariigi mälestusest kui ka Siberi vangilaagritest, ehkki ajastu tõttu jäid need teemad sordiini alla.

Rinne kandis nõukogude ajal edasi ka Eesti-aegseid laule. Nende kodu-, maa- ja looduskujundites tundsid kuulajad ära tuttava maailma; tema lihtne ja selge esitus kõlas nii suurtes saalides kui ka väikestes maaklubides. Nii ei sõltunud tema populaarsus ainult häälest ega repertuaarist: kuulajate jaoks seostus temaga mälestus varasemast Eestist ja äratundmine, mida avalikus ruumis alati otse väljendada ei saanud.

1960. aastal sai Rinne Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse ja aastail 1971–1980 oli ta taas Filharmoonia solist. Pool sajandit kestnud laulutee lõppes mõni aasta enne seda, kui Rinne 31. jaanuaril 1984 Tallinnas suri. Temast jäid järele nii erakordselt mahukas plaadipärand kui ka pilt artistist, kelle elukäik ühendas ooperi, rahvaliku estraadi, repressioonid ja televisiooni.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 19.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada