Electric Light Orchestra kujunes Birminghamis 1970. aastal ansamblist The Move, mille plaadid aitasid uue koosseisu tegevust rahastada. Roy Wood ja Jeff Lynne olid seda mõtet arutanud mitu kuud. Beatlesi lugu „I Am the Walrus“ näitas, kuidas tšellod ja rokk võiksid koos kõlada, ent ELO esimesed kontserdid 1972. aastal olid paras segadus: keelpille oli raske kuulda ja Wood vahetas aina pille. Wood lahkus peagi: temast ja Lynne'ist olid kujunenud kaks juhti ühe ansambli eesotsas ning Lynne võttis üle peamise laulukirjutaja, produtsendi ja laulja rolli.

Chuck Berry loo „Roll Over Beethoven“ võimas töötlus avas neile tee Ameerika turule ning 1974. aasta kontseptsioonialbumilt „Eldorado“ tuli nende esimene USA esikümnesse jõudnud singel. Lynne lihvis jõuliste popmeloodiate ja orkestri mastaapsuse tasakaalu; Richard Tandy klahvpillid ja Bev Bevani trummid hoidsid koos muidu korduvalt muutunud koosseisu.

Albumit „A New World Record“ müüdi maailmas viis miljonit eksemplari ning 1977. aastal järgnes topeltalbum „Out of the Blue“. ELO kontsertidest said kosmoselaeva mõõtu vaatemängud, kuigi Lynne nautis plaatide stuudios kokkupanemist rohkem kui ansambli eesotsas olemist. Ta ütles hiljem, et tahtis vaid kodus olla, kirjutada ja salvestada. „Discovery“ tõi 1979. aastal mängu diskorütmid ning 1981. aasta album „Time“ nihutas kõla veel enam elektroonika suunas, ilma et meloodiline tuum oleks kadunud.

Ansambli algne hoog rauges pärast albumit „Secret Messages“ ning esimene tegevusperiood lõppes 1986. aastal albumiga „Balance of Power“. Lynne sõnastas asja otse: ELO-st oli talle küllalt ja millegi muuga tegelemine oli kergendus. Ta produtseeris George Harrisoni, Roy Orbisoni, Tom Petty ja Beatlesi plaate; Bev Bevan juhtis hiljem ansamblit ELO Part II. Lynne võttis ELO nime 2001. aastal albumiga „Zoom“ uuesti kasutusele, kuid püsivam tagasitulek algas alles pärast 2012. aasta dokumentaalfilmi „Mr. Blue Sky“.

Kui Lynne kutsuti 2014. aastal Hyde Parki peaesinejaks, kartis ta, et publik on enne tema hilist etteastet koju läinud. Lavale jõudes leidis ta eest 50 000 inimest ja mõtles, et võib-olla see muusika neile siiski meeldib. Tagasitulek tõi kaasa uued albumid ja suured turneed ning ELO valiti 2017. aastal Rock and Roll Hall of Fame'i; „From Out of Nowhere“ jõudis 2019. aastal Suurbritannias esikohale.

Ring jäi lõpuks sulgemata: Jeff Lynne'i ELO pidi hüvastijätutuuri lõpetama Hyde Parkis 13. juulil 2025, kuid kontsert jäeti arstide soovitusel ära, enne kui Lynne lavale jõudis.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 26.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada