1958. aasta alguses sai Harry Rodger Webbist Cliff Richard ja tema saateansamblist Drifters, mis nimetati peagi ümber Shadowsiks. EMI sõlmis temaga lepingu augustis; tema debüütsingel „Move It“ ilmus samal kuul ja jõudis Suurbritannia edetabelis teisele kohale. Ootamatult puhkenud Cliffi-hüsteeria tähistas midagi enamat kui üht hitti: Briti teismelised olid leidnud kodumaise rock’n’roll’i iidoli ajal, mil Ameerika tähed valitsesid nende plaadimängijaid.

Richard ei jäänud kinni esimesse nahktagiga kuvandisse. „The Young Ones“ tegi temast rahvusvahelise filmitähe ja „Summer Holiday“ viis tema muusika värvikirevasse filmifantaasiasse — vahetult enne seda, kui biitlimaania Briti popmuusika ümber kujundas. Filmid, telesaated ja turneed tegid temast mitmekülgse meelelahutaja, samal ajal kui Shadows arendas välja oma näo ja hitikarjääri.

Karjääri kõige kaalukam pööre oli isiklik. Kui Richard oli kahekümneaastane, suri tema isa. Edust hoolimata tundis ta, nagu ta hiljem ütles, et elus peab olema midagi enamat. Temast sai pühendunud kristlane, ta rääkis 1966. aastal Billy Grahami kohtumisel avalikult oma usust ja kaalus meelelahutusärist lahkumist, et hakata õpetajaks. Gospelisalvestised, turneed ja usuteemalised telesaated pakkusid teist teed. Richard kirjeldas oma äratundmist lihtsalt: ta ei pidanud valima üht või teist, vaid võis teha mõlemat. Usk ei asendanud popmuusikat; kaks karjääri jätkusid kõrvuti.

1970. aastate keskpaigaks ei olnud tema plaatide edetabeliedu enam enesestmõistetav. Shadowsi Bruce Welch produtseeris albumi „I’m Nearly Famous“, mis taastas 1976. aastal Richardi positsiooni ajakohase plaadiartistina. Muutust vedasid „Miss You Nights“ ja „Devil Woman“. Kui tema Ameerika plaadifirma albumi suhtes kõhkles, andis Elton John selle välja Rocketi kaudu; seejärel jõudis „Devil Woman“ USA esikümnesse. Richard naljatas hiljem, et tema ei tee tagasitulekuid, sest ta pole kunagi ära olnud.

See lause sobib tema pika karjääriga kokku. Richard löödi 1995. aastal rüütliks — esimese popstaarina, kes Sir-tiitli sai. Tema arvel on 14 Suurbritannia edetabeli esikohasinglit ja 68 esikümnehitti, sealhulgas esikohad viiel järjestikusel kümnendil. Pärast eesnäärmevähi ravi viis turnee „Can’t Stop Me Now“ ta 2025. aastal Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Suurbritanniasse. Turnee lõppes tema 85. sünnipäeva aastal Royal Albert Hallis. Kunagisest teismelisest väljakutsujast oli saanud institutsioon, ilma et ta oleks valinud vaid ühe versiooni endast.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 19.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada