Yvette Giraud
Prantsusmaal tõi ta 1946. aastal kuulajateni loo „Mademoiselle Hortensia“. Jaapanis, kus ta esines alates 1955. aastast kolmkümmend viis korda, sai selle laulu pealkirjast tema hüüdnimi.
Viimati eetris · Mademoiselle Hortensia
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Mademoiselle Hortensia1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- 1950. aastate lõpus salvestas ta Elvis Presley loo „Love Me Tender“ prantsuskeelse versiooni pealkirjaga „L'Amour qui m'enchaîne à toi“.
- Jaapanis avaldas ta lihtsate retseptide raamatu.
- Ta maalis ka akvarelle ja neid valmis mõnikümmend.
- Jaapanis tuntakse tema tunnuslugu pealkirja all „Ajisai Musume“ (あじさい娘). Laulja oli Jaapani suur sõber ja magas Jaapani futonil.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Yvette Paulette Houron sündis 1916. aastal Pariisi 6. linnaosas. Madala hääle tõttu näis teda ootavat pigem ooperilaulja tee. 1945. aastal, 29-aastasena, võeti ta Briti vägede juurde teatritruppi Théâtre aux Armées, kus pandi tähele tema hääle võimsust. Seal kohtus ta impresaario ja laulutekstide autori Jacques Plante'iga, kes aitas tal ametis jalad alla saada; nad abiellusid 1949. aasta juunis, kuid abielu kestis ainult 1950. aasta maini.
Tuntuks saamine
Lauljana alustas ta 1946. aastal lugudega „Ukraine“, „La Danseuse est créole“ ja „Mademoiselle Hortensia“. Just viimasest sai tema maskott: veel kaua esitleti teda selle laulu nime all, prantsuse šansooni saadikuna.
Muusika ja tuntumad lood
Tema repertuaar toetus prantsuse šansooni suurtele klassikutele, nende seas oli mitu ansamblilt Compagnons de la chanson laenatud lugu. Édith Piafiga seob teda üks juhtum: pärast Marcel Cerdani surma palus Piaf tal laulda enda asemel lugu „Hymne à l'amour“. Ometi võttis Yvette Giraud selle laulu oma repertuaari alles pärast Piafi surma 1963. aastal. 1950. aastatel abiellus ta Marc Herrandiga, ansambli Compagnons de la chanson endise liikmega, kes jäi tema teekaaslaseks.
Edu ja tunnustus
Jaapanis esines ta esimest korda 1955. aastal ja laulis seal kokku kolmkümmend viis korda; Jaapani publikut võlus tema prantsuse aktsent. Ta naasis sinna peaaegu igal aastal, andis kontserte üle kogu riigi ja külastas ka hooldekodude elanikke. Marc Herrand kirjutas talle loo „Trente ans“, austusavalduse tema Jaapani austajatele.
14. veebruaril 1995 andis Jaapani keiser talle Kalliskrooni ordeni. Jaapanlaste jaoks on ta see, kes on kõige paremini esindanud Prantsusmaad ja aidanud taaselustada Prantsuse ja Jaapani kultuurisidemeid. Prantsusmaal nimetati ta Kunstide ja Kirjanduse ordeni komandööriks.
Mis sai edasi
Laulmise lõpetas ta 1999. aastal. 2005. aastal avaldas ta koos Marc Herrandiga oma autobiograafia „La Route enchantée“. Ta suri 3. augustil 2014 Strasbourgis 97-aastasena; kultuuriminister Aurélie Filippetti tunnustas teda siis kui artisti, kelle kaudu õpiti ka teisel pool piire armastama prantsuse muusika parimat osa. Ta puhkab oma abikaasa kõrval Cagnes-sur-Meri linnas la Buffe'i kalmistul.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga22 allikatKontrollitud 06.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
