Kuidas alustati

Ivo Livi sündis 1921. aastal Toscana maakonnas Monsummano Altos. Tema antifašistist isa läks jalgsi Prantsusmaale ning pere järgnes talle 1924. aastal Marseille’sse. Pärast pere väikese vabriku pankrotti jättis Ivo üheteistkümneaastaselt kooli pooleli ja pakkis tehases pastat. Kino avas talle teistsuguse maailma: ta jäljendas Gary Cooperit ja Fred Astaire’i. Hiljem ütles Montand: „Ma jumaldasin Fred Astaire’i.“

Tuntuks saamine

1938. aastal palkas Marseille’s tegutsenud impressaario Berlingot ta publiku soojendajaks ja kannustas laulmist harjutama. 21. juunil 1939 tõi „Dans les plaines du Far West“ talle Alcazaris esimese suure menu. Sõda katkestas tõusu; ta läks tagasi lihttööliseks ja hiljem sadamatööliseks. 1944. aastal Pariisi jõudnud Montand jäi Moulin-Rouge’is silma Édith Piafile, kes aitas tal repertuaari kujundada ja esines temaga 1945. aastal Théâtre de l’Étoile’i laval.

Muusika ja tuntumad lood

Montand ei lahutanud laulu kunagi päriselt näitlemisest. Siluetist, kõnnakust ja žestist piisas, et muuta iga number väikeseks stseeniks. „À Paris“, „C’est si bon“ ja „Les Feuilles mortes“ kuuluvad repertuaari, milles linn, armastus ja mälestused saavad elavaks. Koostöö 1947. aastal kohatud pianisti Bob Castellaga kestis nelikümmend aastat ning sidus muusikaliselt tema eri lavad ja ajastud.

Edu ja tunnustus

Kinokarjäär algas vaevalisemalt. 1946. aasta filmis „Les Portes de la nuit“ oli ta näitlejana veel ebakindel; „Le Salaire de la peur“ näitas juba jõulisemat kohalolu. Prantsuse filmoteegi hinnangul sai tema suur näitlejakarjäär tegelikult alguse 1965. aasta filmist „Compartiment tueurs“. Sellele järgnesid „La Guerre est finie“, „L’Aveu“, Claude Sautet’ filmid ning Papet’ roll filmides „Jean de Florette“ ja „Manon des Sources“. Samal ajal lõi 1956. aasta turnee idablokis kõikuma tema kommunistlikud veendumused. Pärast Praha kevade mahasurumist 1968. aastal eemaldus ta kommunismist lõplikult, loobumata võitlusest diktatuuride vastu. Need rollid ja seisukohavõtud tegid populaarsest lauljast Prantsusmaa kino- ja avaliku elu keskse tegelase.

Mis sai edasi

1988. aasta muusikalises komöödias „Trois Places pour le 26“ mängis ta läbi omaenda elutee. Samal aastal sündis tema poeg Valentin ja Montand hakkas peagi kaaluma lauljana naasmist. 1991. aasta septembris tegi ta oma viimase filmi „IP5“. Võtted olid lõppenud, kui ta 9. novembril Senlisis südamerikke tagajärjel suri. 1992. aasta maiks kavandatud Bercy kontsert jäi ära.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga22 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada