Kuidas alustati

Pärast kooli asus Võssotski kõigepealt õppima Moskva ehitusinseneride instituuti, kuid lahkus pärast esimest semestrit ja pääses 1956. aastal Moskva Kunstiteatri stuudiokooli. Näitlejadiplomi sai ta 1960. aastal. Puškini teatris anti noorele lõpetajale rolle harva: lavastajaid häirisid tema kähisev hääl, napp hääleulatus ja välimus. Võssotski töötas visalt diktsiooni, füüsilise vormi ja kitarrimängu kallal.

Tuntuks saamine

Ta hakkas laule kirjutama 1961. aastal ja nimetas oma esimeseks lauluks „Татуировка“. Tema määravaks teatrikoduks sai Taganka teater, kuhu Võssotski tuli 1964. aastal ja kus ta töötas elu lõpuni. Seal mängis ta Galileod, sunnitöölist Hlopušat ja oma peamist lavarolli Hamletit Juri Ljubimovi lavastuses, mis esietendus 1971. aastal. Filmid tõid talle laiema publiku: filmis „Вертикаль“ mängis ta radist Volodjat ja esitas oma laule ning 1968. aastal ilmus tema esimene autoriplaat, paindplaat selle filmi lauludega. Siiski levisid tema laulud peamiselt mitteametlike magnetofonikoopiatena: Võssotski eluajal avaldati neid NSV Liidus ametlikult väga piiratud ulatuses.

Muusika ja tuntumad lood

Võssotski kujundas oma laulud väikesteks etendusteks. Ta rääkis minavormis vangide, sõdurite, alpinistide ja kõige erinevamate elukutsete esindajate eest, mistõttu pidasid kuulajad väljamõeldud elulugusid sageli tema enda kogemusteks. Sama näitlejavõtet kasutas ta satiirilises laulus „Песенка о слухах“: ta ei kommenteeri kõrvalt, vaid mängib ise läbi hirmunud ja uudishimulike häälte koori.

1974. aasta intervjuus selgitas Võssotski, et orkestratsioon segas sageli tema kavatsust ning ta tahtis salvestada laule lihtsamalt, ainult kitarri saatel. Tema enda sõnastus oli lühike: „Lõppkokkuvõttes on mulle kõige tähtsam tekst.“ Samas hindas ta oma laulude arvuks ligikaudu kuussada, kuid lisas, et viskas paljud ära või unustas. Ta rõhutas ka, et iga tema laul jutustab loo, millel on alus ja tegelased.

Mis sai edasi

1970. aastate lõpuks seostus Võssotski nimi võrdselt teatri, kino ja lauluga. 1979. aastal mängis ta telefilmis „Место встречи изменить нельзя“ kapten Gleb Žeglovi, üht oma tuntumat rolli. 25. juulil 1980 suri ta 42-aastaselt Moskvas. Ametlik tunnustus jõudis talle järele pärast surma: 1986. aastal anti Võssotskile Vene NFSV teenelise kunstniku aunimetus ning 1987. aastal pälvis ta postuumselt Gleb Žeglovi rolli ja oma laulude esitamise eest NSV Liidu riikliku preemia. 1992. aastal asutati Moskvas Vladimir Võssotski riiklik muuseum, mis andis tema pärandile püsiva kodu.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 07.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada