Vincent Valentin Gross sündis 23. augustil 1996 Baselis. Vanemad on pärit Põhja-Saksamaalt, isa on diakon, ema õppis teoloogiat; laulma hakkas ta laste kirikukooris. Nelja-aastaselt sai poiss ukulele, neljateistkümnesena näitas vanem vend talle esimesi kitarrivõtteid. Alates 2012. aastast pani ta oma salvestusi varjunime all võrku. Laiemalt tuntuks sai ta Šveitsi televisiooni kaudu: 2014. aastal tuli ta konkursil Swiss Talent Award teiseks ja 2015. aastal valisid saate „Hello Again!“ vaatajad ta aasta uustulnukaks. Aasta hiljem katkestas ta kolme semestri järel psühholoogiaõpingud ja kirjutas alla esimesele plaadilepingule.

Alguses kõlas ta muusika hoopis teistmoodi kui hilisem romantiline pop-šlaager. Eurovisiooni lauluvõistluse Šveitsi eelvoorus jäi ta 2016. aastal kolmandaks. Saksamaa konservatiivse popi raadioedetabelis jõudis ta korduvalt esikohale: „Nordlichter“ püsis tipus seitse nädalat ja „Über uns die Sonne“ 2020. aastal kaheksa nädalat. Kaks tema albumit tõusid Šveitsis esikohale. 2019. aastal laulis ta koos DJ-duo Stereoactiga loo „Nicht allein sein“.

2023. aastal ehitas ta oma karjääri ümber. Ta lahkus plaadifirmast ja asutas koos pikaaegse mänedžeriga firma GESCHLAGERT, mis on ühtaegu plaadifirma ning muusika- ja turundusagentuur. Sama firma alt juhendab ta ka üht noort naislauljat. Samal aastal sai „Ouzo“ viraalseks suvehitiks ja sellest kasvas terve rida: „Glühwein“, „Aperol Spritz“, „Rum“, „Camping“ ja „Bier“, mis on koos albumil „Prost!“ (oktoober 2025). Leviku korraldab ta ise: videod ja sotsiaalmeediatekstid teeb ta kontrolli ja kulude pärast isiklikult ning sotsiaalmeediale kulub tal enda sõnul rohkem aega kui muusika tegemisele.

2025. aastal tuli edu, millega saksakeelses šlaagris vaevalt keegi arvestab: duett „Drinking Wine Feeling Fine“ koos Olaf Malolepskiga jõudis kolm päeva pärast ilmumist Scott Millsi hommikusaatesse jaamas BBC Radio 2 ja seejärel seisis Gross festivali „Radio 2 in the Park“ laval ligi 20 000 pealtvaataja ees. Mida see tempo maksab, näitas samal aastal SRF-i dokumentaalfilm: üle 150 esinemise aastas, kaks nädalat järjest ilma pausita teel. Filmis räägib ta ka varasemast äkilisest kuulmislangusest, mis tuli tema enda sõnul selgelt liigsest stressist.

Huumor jäi, joogid läksid: 2026. aastal ilmusid „Happy Wife, Happy Life“, lihavõttelaul „Hasentanz“ ja „Amore mit Mio“ koos Esteriore Brothersiga, lisaks tuli näitlejadebüüt ARD-i sarjas „Rote Rosen“. Žanri juures hindab ta vabadust, mida see meloodiate ja kitši osas annab.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga33 allikatKontrollitud 09.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada