Vince Gill
Vince Gill on võitnud 22 Grammyt, kuid tema enda sõnul on talle alati kõige südamelähedasem olnud roll staarist sammuke tagapool: kitarristi, taustalaulja, produtsendi või laulukirjutaja oma. Taustamuusikust sai kantri peaesineja, kes säilitas taustamehe vaistu.
Viimati eetris · Don't Let Our Love Start Slippin' Away
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Don't Let Our Love Start Slippin' Away4 korda eetrisviimati
- 2One More Last Chance2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Rodney Crowell pani Gillile tema järjepideva heategevuse tõttu hüüdnime „Benefit“; Gill kasutas seda hiljem ühe oma muusikakirjastuse nimena.
- Gilli isa tutvustas talle ka golfi ning Gilli 1993. aastal algatatud turniir Vinny Pro-Celebrity Golf Invitational toetab Tennessee noorte golfi.
- 2010. aasta Nashville’i üleujutuses hävis kümneid Gilli vanaaegseid pille; seejärel aitas ta korraldada kontserte teiste üleujutuse ohvrite toetuseks.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Gill kasvas üles Oklahoma osariigis Normanis. Tema isa, föderaalse apellatsioonikohtu kohtunik ja harrastuslik kantrimuusik, õpetas talle bandžomängu ning innustas teda muusikaga tegelema. Keskkoolis mängis Gill ansamblis Mountain Smoke bluegrass-muusikat. Kaheksateistaastaselt suundus ta Louisville’i ja liitus ansambliga Bluegrass Alliance, seejärel oli lühikest aega Ricky Skaggsi ansambli Boone Creek liige. Californias mängis ta Byron Berline’i ansamblis Sundance ja Pure Prairie League’is; viimase 1979. aasta hitis „Let Me Love You Tonight“ laulis Gill solistina.
Tuntuks saamine
Rodney Crowelli ansamblis Cherry Bombs mängides sattus Gill kokku muusikutega, kes hiljem kujundasid tema heliplaatide kõla, kuid esimene soololeping Nashville’is tõi talle rohkem stuudiotööd kui kuulsust. Pärast MCA-ga lepingu sõlmimist 1989. aastal jõudis „When I Call Your Name“, kus taustahäält laulis Patty Loveless, kantriedetabelis 2. kohale ning tõi Gillile tema esimesed CMA ja Grammy auhinnad. 1990. aastatel tegid tema kõrge tenorihääl, kitarrimäng ja vahetu laulukirjutamisstiil temast ühe kantrimuusika tunnushäältest.
Muusika ja tuntumad lood
Gill liigub stiilide vahel sundimatult: bluegrass’i kitarrimäng, honky-tonk’i hoog ja lihvitud ballaadid ei kaota sidet inimestega, kellest laulud jutustavad. „Go Rest High on That Mountain“, mille Gill lõpetas pärast vanema venna surma, kujunes avaliku leina tunnuslauluks, kuid Gill ise on selle olemust kirjeldanud teisiti: tema sõnul peavad inimesed seda laulu kurvaks, kuigi tegelikult kannab see lootust. Just seepärast võivad tema kõige õrnemad esitused mõjuda sama jõuliselt kui tema kiireim kitarrimäng.
Edu ja tunnustus
Gill juhtis CMA auhinnagalat 1992. aastast 2003. aastani, võitis viiel järjestikusel korral aasta meeslaulja tiitli ja püstitas CMA rekordi, võites neljal korral aasta laulu auhinna. Sama palju ütleb tema koostööde hulk: ta on kaasa teinud enam kui 1 000 albumil. Library of Congressile antud intervjuus ütles ta otse, et tähelepanu keskpunkt polnud talle tähtis. Gilli jaoks polnud taustalaulmine, produtseerimine ega kitarrimäng kõrvaltegevus, vaid töö ise.
Mis sai edasi
2017. aastal astus Gill taas toetavasse rolli: ta liitus kontserditurneel ansambliga Eagles. 2025. aastal tähistas ta Oklahoma osariigist lahkumise viiekümnendat aastapäeva, sõlmis MCA-ga eluaegse lepingu ja alustas temaatilist EP-sarja „50 Years From Home“, mille materjal pärines enam kui 100 värskelt kirjutatud laulust. Ta naasis 2026. aastal oma suvetuurile, jätkates samal ajal Eaglesiga. Esimese EP kaanel on 1942. aasta Martin D-28, mille ta ostis 1975. aastal kõigi oma säästude eest.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 14.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
