Kuidas alustati

Muusika polnud Vanessa Williamsi lapsepõlves kooliväline harrastus, vaid täitis kogu kodu. Ta kasvas Millwoodis New Yorgi osariigis kahe muusikaõpetaja peres, õppis klaverit ja metsasarve, tegeles tantsu ja laulmisega ning asus hiljem Syracuse’i ülikoolis õppima muusikateatrit. Sellest mitmekülgsusest sai tema karjääri läbiv joon: laulja, näitleja, tantsija ja lavaesineja polnud niivõrd eri rajad, kuivõrd sama ettevalmistuse osad.

Tuntuks saamine

Tema esimene kokkupuude üleriigilise tähelepanuga oli korraga ajalooline ja ränk. 1983. aasta septembris krooniti Williams esimese mustanahalise naisena Miss Americaks. Kümme kuud hiljem, 21-aastasena, astus ta tagasi, kui Penthouse teatas, et avaldab enne iludusvõistlust tehtud fotod tema vastuseisust hoolimata. Ta ei lasknud skandaalil end määratleda. 1989. aastal tagasi vaadates ütles ta lihtsalt, et tahtis oma eluga edasi minna.

Seejärel naasis ta muusika juurde. 1988. aasta debüütalbum „The Right Stuff“ pani aluse tema plaadistuskarjäärile. Williams ise pälvis parima uue artisti nominatsiooni, nimilugu aga naisartisti parima R&B-vokaalesituse nominatsiooni. Nimilugu ja „Dreamin'“ näitasid tema varase kõlapildi kaht tahku: viimistletud tantsupõranda-R&B-d ning pehmemat ja vaoshoitud ballaadistiili.

Muusika ja tuntumad lood

1991. aasta albumiga „The Comfort Zone“ avardas Williams oma kõlapilti, kaotamata selle väljapeetust. „Save the Best for Last“ sai eri kuulajaskondi ühendavaks keskseks looks; Suurbritannias jõudis see 1992. aasta kevadel kolmandale kohale ning Recording Academy nomineeris loo nii aasta salvestise kui ka naisartisti parima popvokaalesituse kategoorias. Peagi ulatus tema plaadistatud muusika täiskasvanutele suunatud popmuusikast ja R&B-st gospeli ning filmimuusikani, sealhulgas looni „Colors of the Wind“.

Edu ja tunnustus

Grammyde arvestus on ebatavaline: üksteist nominatsiooni neljas valdkonnas, kuid mitte ühtki võitu. Karika puudumisest kõnekam on nominatsioonide haare. Williams tegutses nii plaadimuusika, Broadway, filmi kui ka televisiooni vallas, hoides alles Syracuse’is alustatud muusikateatri vundamendi; ta ei pöördunud tagasi ühe endise rolli juurde, vaid keeldus ühega piirdumast.

Mis sai edasi

2024. aastal andis ta välja albumi „Survivor“; see oli tema esimene uue algupärase muusikaga album pärast viieteistkümneaastast pausi. Pool plaadist pöördus tagasi kooliaja ja varasemate esinemiste lugude juurde, teine pool tõi Williamsi taas tantsumuusikasse. Tema sõnul lähtus ta jõust ja kergusest, mitte anumisest ega palumisest, ning edu tähendas talle võitu enda tingimustel. Kuuekümne ühe aastasena ei püüdnud ta 1988. aastat korrata, vaid valis ise, mida järgmisest peatükist mäletama jäädakse. 2026. aasta septembriks oli sellesse peatükki lisandunud ka Miranda Priestly roll Londoni lavastuses „The Devil Wears Prada“; tema viimase etenduse kuupäevaks kuulutati 19. september 2026.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 07.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada