Kuidas alustati

Vally Ojavere sündis 6. juunil 1941. Seitsmeaastaselt küüditati ta Siberisse, kus tema ema kadus lumetuisus. Eestisse naastes oli tüdrukul seljataga kuus klassi vene kooli; eestikeelses klassis oodati tema vastamist, et vigade üle naerda. Ometi viis hääl ta 1960. aastatel lavale: ta laulis Riikliku Filharmoonia estraadiorkestri solistina ja töötas hiljem varieteeartistina.

Tuntuks saamine

24-aastasena vajas Ojavere esitamiseks uut laulu ja kirjutas Gennadi Podelski viisile „Mööduvad päevad“ oma esimese teksti. Hiljem tunnistas ta: „Kogu triangel hakkaski pihta sellest, et esimene tekst sündis olude sunnil ja tegelikult oli mu eesti keel algeline.“ Järgmise laulu sõnad kirjutas ta Kalmer Tennosaarele, kes tahtis ringreisil laulda oma äsja sündinud tütrest. 1971. aastaks oli Ojaverel valmis juba sada lauluteksti.

Muusika ja tuntumad lood

Tekst ei sündinud tal sõnaraamatust, vaid meloodiast ja kujutluspildist. „Valgete rooside“ puhul ei sobinud talle algupärandi pealkiri „Paberist roosid“; viisi kuulates kerkis silme ette ema leeripilt ja sealt kasvas uus stseen. Ojavere selgitas oma meetodit nii: „Kujutlen lihtsalt ette, millises kontekstis see muusika võiks kõlada, ja muusika hakkabki ise rääkima.“ Lauljate tundmine aitas tal kirjutada nende vaatepunktist: naaber Vello Orumets andis sageli ainult pealkirja ja jättis ülejäänu tema hooleks. Suur osa sadadest tekstidest valmis tema Tehnika tänava kodus Tallinnas.

Edu ja tunnustus

Ojavere sõnu laulsid teiste seas Jaak Joala, Els Himma, Marju Kuut, Tarmo Pihlap ja Anne Veski. Viljakusel oli ränk hind: ta töötas ka öösiti, jättis söömata ega suutnud enne pooliku teksti lõpetamist puhata. 1984. aastal sai ta 43-aastaselt infarkti ja pidi tööst eemalduma. Hiljem töötas ta Westholmi gümnaasiumis koolitädina, kuid kirjutamist ta ei lõpetanud: veel 2016. aastal kirjutas ta sõnad Merle Liljele.

Mis sai edasi

2025. aastal jõudsid tema elu ja laulud ühiste kaante vahele raamatus „Laulgem kaasa. Vally Ojavere laulusõnad“, kus mälestused metsavendade punkrist ja Siberist põimuvad ligi kuue aastakümne loominguga. 2026. aasta „Prillitoosis“ rääkis ta, et ka 75-aastaselt kogetud armumine kandus hiljem luulesse. Tema jaoks jäi keskne mõte samaks: „Mind huvitab inimese sisemaailm, sest seal oleme me nii, nagu me oleme.“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 30.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada