Kuidas alustati

Kitarri ja Beatlesi saatel alustas Tozzi kuuekümnendate lõpus ansamblis Off Sound, seejärel mängis ta eri rühmades ja klubides ning töötas stuudiomuusikuna. Ta on meenutanud, et toona oli kitsas käes ning ta kasutas iga võimalust mängimisega teenida. 1974. aastal kirjutas ta koos Damiano Dattoliga muusika loole „Un corpo e un’anima“; see avas talle tee laulukirjutajana.

Lauljaks üleminekut kujundas koostöö Giancarlo Bigazziga. 1976. aastal ilmunud soolodebüüt „Donna amante mia“ kukkus aga täielikult läbi.

Tuntuks saamine

Järgmisel aastal muutis „Ti amo“ tema elu täielikult. Lugu võitis 1977. aasta Festivalbari, mille tulemuse määras toona muusikaautomaatidesse sisestatud žetoonide arv, ning lõpetas aasta Itaalias müügilt teise singlina. Tozzi ise ei uskunud enda sõnul, et singel võib nii suurelt läbi lüüa.

Edu ei jäänud üksikuks: „Tu“ ilmus 1978. ja „Gloria“ 1979. aastal. Tema meloodiad leidsid kiiresti tee teistesse keeltesse ja teiste lauljate kavva: Laura Branigani esitatud „Gloria“ jõudis Billboard Hot 100 edetabelis teisele kohale. See, mis algul paistis suvise nähtusena, kujunes rahvusvaheliseks repertuaariks.

Muusika ja tuntumad lood

Tozzi on jäänud ennekõike laulukirjutajaks ja alles seejärel lauljaks: ta loob rokise närviga meloodilist poppi ning eelistab laval taastada stuudioversiooni, mitte muuta akorde moodsamaks. 1987. aastal tõusis ta taas esile kahe sõprade kohtumisest sündinud looga: „Si può dare di più“ koos Gianni Morandi ja Enrico Ruggeriga ning „Gente di mare“ koos Rafiga.

Kindlus omaenda käekirjas ei ole röövinud temalt riskijulgust. 1996. aastal nõudis ta „Il grido“ avaldamist ka pärast seda, kui plaadifirma esindajad olid soovitanud plaadi sahtlisse jätta. Album ei saavutanud edu, kuid Tozzi peab seda endiselt oma karjääri üheks parimaks tööks. See läbikukkumine avab tema jonnaka loomuse paremini kui auhindade loetelu.

Mis sai edasi

Uuel aastatuhandel on ta jätkanud salvestamist ja esinemist ning toonud akustilisel tuuril uuesti kuulajate ette vähem tuntud lood. 2024. aastal kuulutas ta välja hüvastijätutuuri „L’ultima notte rosa“, mis sündis pärast kaht rasket terviseaastat ja tõi lavale suure orkestri, uued laulud ja kontserdid mitmel mandril.

Ta ei kirjelda seda muusikast loobumise, vaid lavarituaali lõpetamisena. 2026. aastal kinnitas ta, et kontserdid lõpevad aasta lõpus, ning töötab samal ajal muusikali „Gloria“ kunstilise juhina. Kui temalt küsiti, mis saab pärast eesriide lõplikku langemist, ei vastanud ta loosungiga, vaid kujutluspildiga: ta hakkab kindlasti nutma.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 16.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada