Kuidas alustati

Ulli Martin, kodanikunimega Hans Ulrich Wiese, kasvas üles lavamaailma keskel: tema isa oli näitleja ja ema balletitantsija. Ta õppis kolm aastat näitlemist, laulmist ja tantsu koolis Hamburgische Schauspielschule. Bad Segebergis peetavatel Karl-May-Festspiele etendustel mängis ta hõimupealiku poega Kastithilli. Tema muusikutee algusse kuulus ka biitansambel The Bats, mis kandis hiljem nime The Mad Bats.

Tuntuks saamine

Leo Leandrose käe all sai näitlejaks pürgivast Martinist šlaagrilaulja. Produtsent kuulis seda eraviisilist lindistust ja märkas tema hääle erilist vibraatot. 1971. aastal jõudis Martin lauluga „Monika“ Saksamaa singliedetabelis teisele kohale. Meloodia pärines Emil Dimitrovi bulgaaria laulust „Moja strana, moja Bulgaria“; Leandros lisas salvestisele keelpillide ja trompetite kõla. Selle lauluga astus Martin telepubliku ette ka saates ZDF-Hitparade.

Laulud „Ich träume mit offenen Augen von dir“ ja „Du mußt nicht weinen“ tõid talle veel kaks esikümnehitti. Kuid Leandros keskendus üha enam Vicky Leandrosele ja Demis Roussosile. Martini suur edu jäi üürikeseks: 1974. aastal jõudis ta lauluga „Mariann, Mariann“ viimast korda Saksamaa singliedetabelisse.

Muusika ja tuntumad lood

Martin jäi šlaagrile truuks ka siis, kui kõrged edetabelikohad tulemata jäid. Juba 1975. aastal produtseeris Ralph Siegel talle singleid. Ei üleminek Polydori juurde 1978. aastal ega Telefunkeni alt aastatel 1980–1983 ilmunud salvestised toonud uut läbimurret. Järgnes mitu aastat, mil uusi plaate ei ilmunud. Hilisematel katsetel jõudis ta taas koostööni laulusõnade autori Robert Jungiga. 1995. aastal avaldas ta laulu „Sehnsucht heißt das Lied der Nacht“ ja esines oma vana menulooga „Monika“ saates Deutsche Schlagerparade.

Mis sai edasi

Eduaastate jõukusest jäi vähe järele. 2018. aastal elas Martin vaesununa Bad Bramstedti eakate elamus. Bernd Soffner abistas teda vabatahtliku tugiisikuna ametiasjades ja tervise eest hoolitsemisel. Martin ütles toona: „Raha ja ametiasjadega pole ma ju kunagi osanud toime tulla.“ Samal aastal esilinastus temast tehtud dokumentaalfilm „Ulli Martin – Was vorher war, das zählt nicht mehr“.

Soovist muusika juurde naasta ei loobunud ta siiski. Oma 80. sünnipäeva aegu 2026. aasta juulis kirjutas ta endiselt ise laule. Koos Soffneriga töötas ta uue loo kallal; Ralph Siegel oli temaga kontakti hoidnud ja tundis loo vastu huvi.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga24 allikatKontrollitud 11.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada