Salvatore Cutugno sündis 1943. aastal Fosdinovo vallas asuvas Tendolas ja kasvas üles La Spezias. Muusika jõudis tema koju trompetist isa kaudu: üheksa-aastaselt mängis Toto juba isa ansamblis trummi. Seejärel õppis ta iseseisvalt trumme mängima ning läks üle akordionile, sest klaver oli liiga kallis. Enne kui häälest sai tema tunnusmärk, kujunes ta pillimehena.

1965. aastal asutas ta ansambli Toto e i Tati ja jäi selles trummide taha. Albatroses hakkas ta ka laulma. Kohtumine laulusõnade autori Vito Pallaviciniga avas tema karjääris otsustava etapi ning 1976. aastal saavutas ansambel Sanremol looga „Volo AZ504“ kolmanda koha. Samal ajal liikusid tema meloodiad maailmas juba temata: ta kirjutas laule Joe Dassinile, Dalidale, Johnny Hallydayle, Mireille Mathieule, Adriano Celentanole, Ornella Vanonile ja Domenico Modugnole. Temast sai Euroopa haardega laulukirjutaja juba enne, kui ta sooloartistina tuntuks sai.

Tema nime all ilmunud esimene album „Voglio l'anima“ tuli välja 1979. aastal; samanimelisest laulust sai Dalida esituses „Laissez-moi danser“. Aasta hiljem võitis Cutugno Sanremo looga „Solo noi“. See jäigi tema ainsaks võiduks viieteistkümne osalemise ja kuue teise koha kõrval. Nii kinnistus talle paradoksaalne „eterno secondo“ ehk igavese teise kuvand, samal ajal kui väljaspool Itaaliat kasvas tema kuulajaskond aina suuremaks.

1983. aastal sai senisest sidemest välispublikuga loos „L'Italiano“ rahvuslik portree. Cutugno rääkis, et sai loo mõtte Torontos, kui nägi, kuidas tuled valgustasid tuhandeid Itaalia väljarändajaid. Hotelli naastes otsustas ta pühendada neile laulu. Sanremol saavutas lugu viienda koha, kuid levis üle maailma. Aastaid hiljem võttis ta kodu- ja välismaise menu erinevuse kokku tõdemusega, et välismaal saadab teda erakordne edu, kuid Itaalias ei saa ta esineda.

1990. aastal sai ta veel suurema võimaluse end tõestada. Pärast Sanremol looga „Gli amori“ saavutatud teist kohta tehti talle ettepanek esindada Itaaliat Eurovisionil. Ta kirjutas ühinenud Euroopast kõneleva teksti ise. Tema enda jutu järgi sündisid loo „Insieme: 1992“ sõnad ja meloodia veerandtunniga. Zagrebis võitis ta enda kirjutatud sõnade ja muusikaga; järgmisel aastal juhtis ta võistlust Roomas koos Gigliola Cinquettiga.

Järgnevatel aastatel jätkas ta salvestamist ja televisioonitööd ning esines peamiselt välismaal. 2013. aastal Sanremo laval elutööpreemiat vastu võttes sai üks ebatavaline ring täis: ta esitas loo „L'Italiano“ koos Punaarmee kooriga. Ta suri 2023. aastal Milanos.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 27.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada