Tony Trischka
Koroonapiirangute ajal jõudis Tony Trischka ukse taha mälupulk enam kui 200 erasalvestisega, millel Earl Scruggs musitseeris koos John Hartfordiga. Pool sajandit Scruggsi loomingut uurinud bandžomängijale oli see korraga aardelaegas ja vastutus.
Viimati eetris · Greenwood
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Greenwood5 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Esimene teos, mille Trischka bandžol selgeks õppis, oli Beethoveni üheksas sümfoonia.
- Kord hakkasid Trischka ja John Hartford lennujaamas juhuslikult koos musitseerima. Lennufirma töötaja lubas nad esimesse klassi tõsta, kui nad mängimist jätkavad, ja nad mängisid edasi.
- Berklees õpetades palub ta õpilastel sageli kolmekümne sekundi kuni ühe minuti jooksul pala luua.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Tony Trischka kasvas üles Syracuse'is kodus, kus leidus Broadway muusikalide partituure ning kuulati klassikalist muusikat ja isa armastatud folgiplaate. Bandžo juurde viis teda The Kingston Trio salvestatud lugu „M.T.A.“, Newport Folk Festivali külastused aga tõid ta 1960. aastate folgi uue tõusu keskele. Pärast 1970. aastate alguses New Yorki kolimist leidis ta mõttekaaslased ansamblitest Country Cooking ja Breakfast Special. Tema 1974. aasta soolodebüüt „Bluegrass Light“ ühendas bluegrassi džässi, orkestreeritud popmuusika ja avangardsete ideedega. Tagasi vaadates ütles ta: „Ma lihtsalt tegin seda, mida armastasin — muusikat, mida kuulsin.“
Tuntuks saamine
Tema mõju kasvas heliloomingu, esinemiste ja õpetamise kaudu, mitte ühe suure publikumenu toel. Teismeline Béla Fleck tuli tema juurde õppima ja süvenes Trischka varaste plaatide omapärastesse paladesse. Trischka mõistis peagi, et õpilane ei vajanud enam ametlikku juhendamist. Nad kohtusid edaspidigi, et koos mängida, ning salvestasid hiljem Bill Keithiga 1981. aastal „Fiddle Tunes for Banjo“ ja 1992. aastal „Solo Banjo Works“. Nii sai õpetamisest Trischka muusikalise pärandi osa tema raamatute, videote ja veebikooli kõrval.
Muusika ja tuntumad lood
Trischka on käsitlenud viiekeelset bandžot pillina, milles mahuvad kõrvuti ajalugu ja murrangulisus. Albumil „World Turning“ kõlas bandžo koos bluegrassi-, roki- ja eksperimentaalmuusikutega ning see album aitas hiljem tõugata käima 2011. aasta dokumentaalfilmi „Give Me the Banjo“, mille muusikajuht ja kaasprodutsent Trischka oli. Albumitel „Double Banjo Bluegrass Spectacular“ ja „Great Big World“ said kokku kogenud ja noorema põlvkonna mängijad ning kaasa lõi ka Steve Martin.
Edu ja tunnustus
International Bluegrass Music Association valis Trischka 2007. aastal aasta bandžomängijaks ning tunnustas albumit „Double Banjo Bluegrass Spectacular“ instrumentaalesituse ja koostöö eest. 2024. aastal valis ühendus aasta parimaks koostöösalvestiseks ka Billy Stringsiga valminud loo „Brown’s Ferry Blues“. Trischka on pälvinud kolm Grammy nominatsiooni, nende seas parima bluegrass-albumi nominatsioonid plaatidele „Double Banjo Bluegrass Spectacular“ ja „Earl Jam“.
Mis sai edasi
Scruggsi ja Hartfordi eraarhiiviga võttis Trischka enda kanda uue rolli: ta sai selle materjali tõlgendajaks ja hoidjaks. Ta aeglustas salvestisi ja noodistas Scruggsi mängu ning sellest sündis album „Earl Jam“. Salvestisi endid keeldus ta aga jagamast, sest oli teada saanud, et Scruggs polnud soovinud nende avalikuks tegemist. 2026. aasta juulis tuuritas ta kavaga „Earl Jam 2“ ning tegi samal ajal ka midagi uut: ta oli salvestanud neli seadet Emily Dickinsoni luuletustele ja kirjutanud tellimustööna kammerteose sopranile ja ansamblile; teose esitus Bostonis oli kavas 2027. aastal.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 05.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
