Tõnu Aav
Tõnu Aava Švejk sündis telemälumängu vahepalaks. Valdo Pant kutsus ta sõduri lugusid ette lugema ja usaldas hiljem katkendite valimise talle endale.
Viimati eetris · Bella Bella Donna
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Bella Bella DonnaTõnu Aav/Tõnis Rätsep/Juhan Viiding2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Aava lavastatud „Iluduskuningannas“ mängis Liis Tappo. Lavastamise mõtte andis talle Tappo osatäitmine filmis „Need vanad armastuskirjad“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Lapsena tegi Aav teatrit koduhoovi aida trepil. Koos naabripoisi Madis Ojamaaga mängis ta seal lastele ja täiskasvanutele, kasutades Ojamaa vanaisalt Taavet Mutsult päranduseks saadud nukke. Poisid jäljendasid rahvamajas nähtud Helmut Vaagi ja Voldemar Panso estraadietendust. Koolide ühises näiteringis sai Aavast Toots, Aarne Ükskülast Kiir.
1961. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri selle esimeses lennus. Samal aastal asus ta tööle Eesti Draamateatris. Sinna viis diplomilavastus „Nähtamatu daam“, mida juhendas teatri peanäitejuht Ilmar Tammur: selles mänginud noored võeti Draamateatrisse. Esialgu oli rolle vähe, sest teatris ootas ees tugev ja teenekas koosseis.
Tuntuks saamine
Draamateatri laval ulatusid Aava osad koomilistest kujudest tõsiste karakteriteni. Juhan Smuuli loomingust pärinesid rollid Lauri „Kihnu Jõnnis“ 1964. aastal ja Ärni „Monoloogides“ 1967. aastal; 1968. aastast mängis ta ka Jõnni ennast. Järgmisel kümnendil olid tema rollide seas Colas Breugnon lavastuses „Elame veel!“ ning Tõnu Enn Vetemaa „Roosiaias“. 1987. aastal mängis ta Franki „Rita koolituses“.
Televisioonis tuli Švejk saatesse „Viimane langeb välja“. Algul valis katkendid Valdo Pant, hiljem Aav ise. Sõduri mõttemaailma sai ta niiviisi kujundada enda valitud lugudega.
Muusika ja tuntumad lood
Laulmist õppis Aav konservatooriumis Alice Roolaidi käe all. Ta ütles Vooremaale: „Õppimine on piirdunud laulutundidega konservatooriumis.“ Oma estraadikavadega esines ta alates 1970. aastast; nende hulka kuulusid „Muhedad muhulased“ ja „Atlandi pial“.
Raadios mängis ta kuuldemängudes ja luges järjejutte. Kuuldemängudes oli teda kuulda juba 1952. aasta „Zatonski vaprates komandostes“, hiljem ka „Maigret’ revolvris“ ja „Au hinnas“. 2008. aastal osales ta Von Krahli Teatri lavastuses „Eesti meeste laulud“, mille aluseks oli Veljo Tormise muusika.
Tema heliplaatide hulka kuulusid ka onu Remuse jutud. 2014. aastal ütles ta, et teda mäletatakse seni, kuni on alles onu Remuse lugude plaate.
Edu ja tunnustus
Teatritöö tõi Aavale 1991. aastal meesnäitleja preemia ja 2004. aastal meeskõrvalosa auhinna. Huumori eest tunnustati teda 1992. aastal Meie Matsi ning 2010. aastal Oskar Lutsu huumoripreemiaga. Televaataja kohtus temaga aastatel 2003–2017 ka seriaalis „Õnne 13“.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 31.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
