Kuidas alustati

Tõnu Aare sündis 25. juulil 1953 Tallinnas. Muusikuna oli ta suuresti iseõppija: kitarritunde võttis Igor Klimenkovilt ning 1975–1976 õppis Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis kontrabassi. Esimese korraliku elektrikitarri sai ta 1973. aastal Rootsist oma sõbra Olev Oti abiga. Järgmisel aastal asutas ta koos Ants Nuudi, Harry Kõrvitsa ja Jaan Arderiga Apelsini.

Tuntuks saamine

Aare pidas Apelsini läbimurdeks 1975. aasta kontserti Keila kultuurimajas. Samal suvel liitus Mati Nuude ning esimeseks massidesse jõudnud poplooks sai „Jambolaya“; üleliidulise tuntuse tõi „Me armastame ooperit“. Apelsini võlu ei seisnenud ainult lauludes: Aare sõnul pidi kontsert publiku naerma saama ja just sellise sõubändina kogus ansambel Nõukogude Liidus tuntust.

Muusika ja tuntumad lood

Aare oli korraga kitarrist, suupillimängija, mandolinist, laulja, helilooja ja ansamblijuht. Tema muusikas kohtusid bluus, rokk, kantri ja džäss, sageli humoorika alatooniga. Apelsini repertuaari kuulusid tema „Aeg ei peatu“, „Sügistuuled“, „Matkalaul“, „Illusioon“ ja „Jaaniöö“; väljaspool bändi kirjutas ta muusikat ka filmile „Keskea rõõmud“, dokumentaalfilmile „Korstnapühkija“, joonisfilmile „Tolmuimeja“ ning kuuldemängudele.

Pillidesse suhtus ta praktiliselt: „Pille ma ei kogu. Need on minu jaoks töövahendid.“ Samas sättis ta kitarre oma käe järgi, vahetas helipäid ja õmbles vajadusel isegi sobiva rihma. Punane poolakustiline kitarr kujunes Apelsini laval tema firmamärgiks.

Edu ja tunnustus

Aastatel 1974–1987 juhtis Aare Apelsini, mis andis Nõukogude Liidus täismajadele sadu kontserte ning esines ka Saksa Demokraatlikus Vabariigis, Tšehhoslovakkias ja Soomes. Ivo Linna meenutas, et Aare kodus olid võimendid alati üles seatud: ta harjutas ja lõi uusi lugusid hommikust õhtuni.

Koht eesti muusikas

Linna võttis Aare rolli kokku sõnadega „Tema ongi Apelsin“. Aare mõtles ansambli välja, suunas selle muusikat ja vedas kollektiivi läbi koosseisumuutuste. Tema laulud ei jäänud oma aega kinni: Linna sõnul teevad neist uusi versioone ka noored, kes algset Apelsini laval näinud ei ole.

Mis sai edasi

1988. aastast elas Aare peamiselt Soomes ja tegutses ühemeheansamblina, lauldes ning mängides korraga kitarri, suupilli ja löökpille. Ta asutas ka Los Apelsinose ja Soome pillimeestega Los Huevose, kuid jäi Apelsini kandvaks jõuks kuni surmani 21. juulil 2021. Veel 2020. aastal osales ta omaloomingulise duubelvinüüli „Apelsin 45“ väljaandmises ja oli alustanud teise sooloplaadi „Autoportree 2“ materjali salvestamist.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 11.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada