Samuel Timothy McGraw sündis Louisiana osariigis Delhis ja kasvas üles lähedal asuvas Startis. Kuni 11. eluaastani pidas ta oma isaks veoautojuht Horace Smithi. Ema kapist leitud sünnitunnistuselt luges ta, et tema bioloogiline isa oli pesapalli kõrgliiga söötja Tug McGraw, kes eitas isadust seitse aastat. Kui nad viimaks kontakti said, võttis Tim endale perekonnanime McGraw. Ta on öelnud, et pärast seda, kui ta teada sai, kelle poeg ta on, julges väikelinna poiss endale suuremat elu ette kujutada.

Algul paistis, et tema tulevik on seotud pesapalli ja õigusteadusega. McGraw õppis Northeast Louisiana Universitys pesapallistipendiumiga ja valmistus õigusteadusõpinguteks, kuid põlvevigastus tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Ta vahetas oma keskkooli lõpusõrmuse pandimaja kitarri vastu ning õppis ise mängima, vaadates muusikavideoid ja uurides akordilehti. 9. mail 1989 saabus ta Greyhoundi bussiga Nashville’i; samal päeval suri tema muusikaline eeskuju Keith Whitley. Enne 1990. aastal Curb Recordsiga lepingu sõlmimist laulis ta Printers Alley klubides.

1993. aasta debüütalbumilt ei jõudnud ükski kantrisingel edetabeli 40 parema sekka; McGraw naljatleb, et plaat ei läinud mitte plaatinaks, vaid puiduks. Vastuseks usaldas ta laule, millele plaadifirma oli vastu seisnud. Album „Not a Moment Too Soon“ tõusis 1994. aastal nii kantri- kui ka popalbumite edetabeli esikohale ja sellest sai aasta enimmüüdud kantrialbum. Plaat kinnistas tema koha hititähena, ent kontsertidel oli näha enamat: ta liikus bravuurist tundliku jutustamiseni, ilma et publiku tähelepanu kaoks.

McGraw abiellus 1996. aastal kantrilaulja Faith Hilliga ning nende duetid ja „Soul2Soul“ turneed kujundasid neist staadione täitva lavapaari. 2002. aastal läks ta Nashville’i tavadega vastuollu, salvestades albumi harjumuspäraste stuudiomuusikute asemel oma kontserdibändi Dancehall Doctorsiga.

Suurim pööre saabus pärast seda, kui Tug suri 2004. aasta jaanuaris ajuvähki. Mõni nädal hiljem salvestas McGraw hilisõhtul loo „Live Like You Were Dying“, samal ajal kui tema isa vend Hank kõrval kuulas ja nuttis. Lugu sai menukaks, kuid püsivam oli selle mõju tema valikutele: McGraw hakkas üha enam valima lugusid surelikkusest, perekonnast ja teisest võimalusest. 2026. aastal selgitas ta oma tööviisi nii, et võitma peab alati laul.

Ta ei jäänud ainult heliplaatide juurde. Esimese kaaluka rolli suure filmistuudio linateoses sai ta filmis „Friday Night Lights“; varem oli ta mänginud sõltumatus linateoses „Black Cloud“ ja hiljem sai temast televesterni „1883“ peaosaline. 2026. aastal valiti ta pärast enam kui kolme aastakümne pikkust tööd Country Music Hall of Fame’i nüüdisaegse ajastu artistide kategooriasse.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga33 allikatKontrollitud 21.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada