Ansambel kujunes 1972. aastal laulja Jimmy Ellise, vendade Harold „Doc“ Wade'i ja Stanley Wade'i ning trummari ja bassihäälse laulja Earl Youngi ümber. Selle juured ulatusid Philadelphia vokaalansamblitesse The Volcanos ja The Moods. Ellis oli aastaid laulnud gospelit ning töötanud aedniku ja autojuhina; uues ansamblis said kokku tema tänavanurkadel kujunenud laulutunnetus ja linna väga tegusa stuudiomaailma muusikud. Kontsertkoosseis võis kasvada kuni üheteistkümne muusikuni.

Ansambli esimene plaat oli 1972. aastal Sigma Sound Studiosis tehtud uusversioon loost „Zing! Went the Strings of My Heart“. See jõudis R&B edetabelis 17. ning popiedetabelis 64. kohale, säilitades külluslikus Philadelphia helipildis doo-wop'i mõjutustega vokaalstiili. Järgmised singlid ei suutnud esialgset edu hoida ja ansambel lahkus Buddah Recordsist. 1975. aastal ilmus nende enda lühiealisel plaadifirmal Golden Fleece album, mis viis kõla selgelt tantsupõrandale; veel samal aastal jõudsid nad Atlanticusse.

Muutuse käivitasid ansambli enda liikmed. Young, bassist Ronnie Baker ja kitarrist Norman Harris olid ka Philadelphia võtmetähtsusega stuudiomuusikud ja produtsendid. Young rajas rütmi neljale bassitrummilöögile taktis, väikesele trummile takti teisel ja neljandal löögil ning hi-hat'i kaheksandiknoodimustrile. Ta ütles, et hoidis salvestuste tempot umbes 120 löögi juures minutis, et diskoritel oleks neid lihtne miksida. Young selgitas hiljem, et ei olnud kunagi tahtnud kõlada ega mängida kellegi teise moodi.

1976. aastal kirjutasid klahvpillimängija Ron Kersey ja Leroy Green ansambli tuleteemalise tunnusloo, saades innustust katastroofifilmist „The Towering Inferno“. Young meenutas, et lugu jõudis R&B publikuni, kuid vaibus seejärel. Ansambli New Yorgi tugipunkt, Brooklyni 2001 Odyssey, sai üheks filmi „Saturday Night Fever“ võttepaigaks ning John Travolta soovis tantsida nende salvestise järgi. Filmis kasutamine muutis hääbuva klubiloo rahvusvaheliseks visiitkaardiks.

Heliriba püsis 24 nädalat USA albumiedetabeli tipus ja võitis 1979. aasta Grammy auhindade jagamisel aasta albumi tiitli, tuues The Trammpsile nende ainsa Grammy võidu. Ansambli edetabelikarjäär oli lavakarjäärist palju lühem: 1979. aasta album „The Whole World’s Dancing“ jõudis 184. kohale ja jäi nende viimaseks edetabelisse jõudnud väljaandeks. Ellis seevastu tuuritas ansambli eri koosseisudega veel kolm aastakümmet ning astus viimast korda üles 2010. aastal, kaks aastat enne surma. The Trammpsi nimi ei kadunud sellega kontserdilavalt: ametliku eluloo järgi jätkab Robert Upchurch turneedel esinemist ning The Philadelphia Inquirer kirjutas, et Earl Young esines 2025. aasta juulis ansambli The Trammps koosseisus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga31 allikatKontrollitud 19.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada