The Three Degrees
Viieteistkümneselt arvas Helen Scott, et The Three Degrees tähendab kooli kõrvalt nädalavahetustel ringreisidel käimist. Rohkem kui kuus aastakümmet hiljem esineb selle nime all kaks koosseisu, mille juured ulatuvad ansambli pikka ajalukku.
Viimati eetris · The Runner
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1The Runner7 korda eetrisviimati
- 2Year Of Decision5 korda eetrisviimati
- 3Take Good Care Of Yourself3 korda eetrisviimati
- 4T.S.O.P. (The Sound Of Philadelphia) (Album Version)MFSB Feat. The Three Degrees3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Nende põgus esinemine filmis „The French Connection“ nõudis ligikaudu kolme päeva võtteid, ehkki ekraaniaega kogunes umbes kolm minutit.
- Swan Recordsi ajal harjutas Richard Barrett trioga tantsusamme proovisaalis, kus oli vaid peeglikild, et lauljad liiguksid täpselt ühtemoodi.
- BBC keelas loo „Dirty Ol’ Man“, kuid singel jõudis sellest hoolimata nii Madalmaades kui ka Belgias esikohale.
Esitaja lugu
Produtsent ja laulukirjutaja Richard Barrett pani The Three Degreesi Philadelphias kokku 1963. aastal. Ansambli algkoosseis muutus kiiresti: Fayette Pinkneyga liitusid Helen Scott ja Janet Harmon. Esimesed singlid plaadifirma Swan Records all andsid neile edetabeliedu asemel kogemusi. Scott meenutas, et oli tollal viieteistkümneaastane ega teadnud muud, kui et laulab ansamblis. 1966. aastal lahkus ta, et abielluda ja pere luua; teda asendas Sheila Ferguson ning 1967. aastal liitus Valerie Holiday.
Esimese tõelise tõuke sai trio 1970. aastal Roulette Recordsi singliga „Maybe“. Kolm aastat hiljem viis Barrett Pinkney, Fergusoni ja Holiday Kenny Gamble'i ja Leon Huffi Philadelphia International Recordsi juurde. MFSB saatel said nende hääled Philadelphia helipildi osaks. Nad laulsid kaasa MFSB loos „T.S.O.P. (The Sound of Philadelphia)“, mis oli kirjutatud telesaate „Soul Train“ tunnusmuusikaks. Nende endi 1973. aasta albumilt pärinesid „Year of Decision“ ja rahvusvaheliseks läbimurdeks kujunenud „When Will I See You Again“. Viimane püsis 1974. aastal Suurbritannias kaks nädalat edetabeli esikohal.
Nad ei jäänud ühe turu ega ühe kõla juurde. 1975. aastal Suurbritannias nime „Take Good Care of Yourself“ all ilmunud album kandis mujal teisi pealkirju ja selle Jaapani väljaanne sisaldas laule mitmes keeles. Pärast Philadelphia International Recordsist lahkumist algas neil Ariola aeg, mil kõlas rohkem diskot. Helen Scott naasis 1976. aastal, kui Pinkney lahkus, ning liitus Fergusoni ja Holidayga. Koos Giorgio Moroderi ja Pete Bellotte'iga jõudsid nad 1979. aastal taas Suurbritannia esikümnesse lugudega „Woman in Love“, „The Runner“ ja „My Simple Heart“.
1980. aastate keskpaigas muutus koosseis taas. Ferguson lahkus, sest kaksikute kasvatamist oli ringreiside ja salvestamisega raske ühendada, ning kolmas laulja vahetus mitu korda, enne kui 1989. aastal liitus Holiday ja Scottiga Cynthia Garrison. See koosseis püsis üle kahekümne aasta, samal ajal kui ansambel jätkas ringreise ja salvestamist. Hiljem asendas Garrisoni Freddi Poole, kes osales 2016. aasta albumil „Strategy: Our Tribute to Philadelphia“.
Viimased aastad on segasemad: Scotti ja Holiday vaheline Briti kaubamärgivaidlus tõi avalikkuse ette vastandlikud nõuded nimele, mistõttu kannab seda nime praegu kaks eri koosseisu. Teismelisena pere pärast lahkunud Helen Scott pöördus 1976. aastal tagasi ja astub ligi viiskümmend aastat hiljem ühes The Three Degreesi koosseisus endiselt lavale.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga37 allikatKontrollitud 28.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Samas rütmis
Kõik esitajad ›Veel sama stiili esitajaid, keda HappyU eetris kuuleb.
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.






