Kuidas alustati

The Temptations sai alguse, kui kahe kohaliku rivaalansambli, The Distantsi ja The Primesi lauljad ühendasid jõud ning sõlmisid 1961. aasta mais lepingu Motowniga. Otis Williamsist sai ühenduslüli juhtkonnaga, Melvin Franklinist laekur, Paul Williams kujundas lavaesinemise ja koreograafia ning Eddie Kendricks vastutas riietuse eest. Enne kui laitmatud ülikonnad ja sünkroonis sammud said nende kaubamärgiks, õppisid nad, kuidas viis eri iseloomuga inimest saavad töötada ühe masinana.

Tuntuks saamine

Pärast Al Bryanti lahkumist leidis ansambel oma määrava hääle. Otis kutsus ansamblisse David Ruffini, kes oli Detroidis elanud temast ühe kvartali kaugusel; nii sündis „Classic Five“. „The Way You Do the Things You Do“ jõudis 1964. aastal edetabelis 11. kohale; seejärel kirjutas Smokey Robinson loo „My Girl“ Ruffini tenori ümber. Kui arranžeerija Paul Riser lisas keelpillid ja puhkpillid, ütles Otis Robinsonile, et neil on midagi erilist. Salvestis jõudis 1965. aasta märtsis 1. kohale ning õnnitlustelegrammid saabusid Berry Gordylt, The Supremesilt ja The Beatlesilt.

Muusika ja tuntumad lood

Nende kõlapilt ei sõltunud ühest solistist. Kendricksi falsett kerkis kõrgele, Paul Williams lisas kareda baritoni, Franklini bass andis kõlale põhja ning Ruffin tõi keskmesse käheda tenori; sama tasakaalu juurde kujundas Motowni Cholly Atkins elegantse tantsusammu nimega Temptation Walk. Pärast Ruffini lahkumist ja Dennis Edwardsi liitumist 1968. aastal suunas produtsent Norman Whitfield ansambli romantilise souli juurest pikkade, pingeliste seadete ja ühiskondlike teemade poole. „Cloud Nine“ tõi Motownile esimese Grammy, „Papa Was A Rollin' Stone“ aga näitas, et muutunud koosseisus võis The Temptations kõlada sama jõuliselt kui klassikaline koosseis.

Edu ja tunnustus

Arvud kõnelevad kohanemisvõime, mitte ühe tardunud ajajärgu kasuks. The Recording Academy andmetel võitis ansambel 1969., 1973. ja 2001. aastal kokku neli Grammyt, sealhulgas kaks looga „Papa Was A Rollin' Stone“ seotud esitusauhinda. 2013. aastal andis Academy ansamblile ka elutööauhinna. Tunnustused hõlmavad nii Motowni klassikalist ajajärku, psühhedeelset souli kui ka palju hilisemat stuudiokoosseisu.

Mis sai edasi

Otis Williams hoidis nime elus liikmete lahkumiste ja surmade kiuste; aja jooksul kuulus ansamblisse rohkem kui kaks tosinat liiget. Tema 1988. aasta autobiograafiast sündis 1998. aastal teleminisari ja 2019. aastal Broadway muusikal „Ain't Too Proud“, mis võitis koreograafia eest Tony auhinna. Lavalugu ei varja tehtud kahju: Williams on öelnud, et egod ja uimastid said takistuseks. Ometi jätkab ta The Temptationsi uue koosseisuga tuuritamist ja kannab edasi ansamblit, mille järjepidevus ei seisne püsivates nägudes, vaid viies hääles, täpses liikumises ja valmisolekus ikka uuesti alustada.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 08.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada