Kuidas alustati

Ray Ennise ansambel sai alguse Liverpoolis 1957. aastal nime all Blue Genes. Tegemist oli jazzi poole kalduva skiffle-ansambliga, mille varastes koosseisudes mängiti bandžot, pesulauda ja õlitünnist valmistatud bassi. 1962. aastaks tegutsesid nad täiskohaga ja jõudsid Hamburgi Star-Clubisse, kuid publik tõrjus nende skiffle’i ja traditsioonilise jazzi segu. Samal hilisõhtul õppisid nad teistelt liverpoollastelt ansamblist Undertakers uue rock’n’roll’i repertuaari. Paul Moss vahetas bandžo oreli vastu, Les Braid hakkas mängima elektribassi ning alandav avaõhtu pööras nende muusikalise suuna järsult ümber.

Tuntuks saamine

Liverpooli naastes leidis ansambel eest linna, kus biitmuusika oli juba hoo sisse saanud. 1963. aastaks oli kindlaks kujunenud nelik — laulja-kitarrist Ennis, kitarrist Ralph Ellis, bassist Braid ja trummar Norman Kuhlke — sõlminud lepingu HMV-ga. Ennise enda „It's Too Late Now“ jõudis 30. kohale, kuid otsustavaks sai „Hippy Hippy Shake“. Kompaktne ja hoogne esitus viis ansambli Suurbritannias teisele kohale ning hoidis singlit edetabelis 17 nädalat.

Muusika ja tuntumad lood

Nende kõla oli loodud rahvarohkele tantsupõrandale: kaks kitarri, bass ja trummid, kindel vasturütm ning pideva klubitööga teravaks lihvitud vokaalharmooniad. Suure osa repertuaarist andsid Ameerika laulud, ent ansambli selge Merseybeati kõla muutis salvestised äratuntavalt nende omaks. 1964. aastal jõudis „Good Golly Miss Molly“ 11. ning „You're No Good“ kolmandale kohale. Kokku pääses Suurbritannia Top 40 edetabelisse viis nende singlit, mis veetsid seal 41 nädalat; neist viimane oli „Don't Make Me Over“, mis jõudis 1966. aastal 31. kohale, ajal mil biitmuusika kiiresti muutus.

Mis sai edasi

Hitiaastatele järgnesid koosseisumuudatused. Terry Sylvester asendas Ellise 1966. aastal ning lahkus 1968. aasta lõpus, et võtta Holliesi koosseisus Graham Nashi koht; Ennis jätkas Blue Jeansi nime all kabaree- ja nostalgialavadel. Ta teatas, et lõpetab tegevuse pärast 30. mail 2010 lõppevat turneed. Seejärel püüdis kitarrist Alan Lovell kindlustada tegutseva ansambli tulevikku ja registreeris kaubamärgi The Swinging Blue Jeans enda nimele. Ennis sai sellest teada alles pärast tegevuse lõpetamist ning kirjutas Lovellile, et ei mõista, kuidas too sai nii teha, sest tema arvates olid nende suhted head. Lovell väitis vaidluses, et asus 1. juunil ansamblit juhtima ning oli kindlustanud 2011. aastaks üle 30 esinemise Suurbritannias ja lisaks mitu esinemist välismaal. Ennise taotlus registri parandamiseks lükati 2012. aastal tagasi ning tema apellatsioon jäeti 2014. aastal rahuldamata, sest selles menetluses ei saanud registreeringu kehtivust kindlaks teha; otsustega ei võetud seisukohta, kas Lovelli tegevus nime registreerimisel oli õigustatud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga26 allikatKontrollitud 10.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada