The Surfaris
Neli California teismelist läksid väikesesse stuudiosse ühe looga ja tulid sealt välja ka improviseeritud B-poolega. Ainult singli teiseks pooleks mõeldud „Wipe Out“ viis oma trummisoologa The Surfarise palju kaugemale kui koolikoridorid, kus nad olid algul lootnud plaate müüa.
Viimati eetris · Wipe Out
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Wipe Out2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Loo „Wipe Out“ alguse raksatus ja pöörane naer pidid kujutama surfilauda purunemas.
- Paljud 1960. aastate alguse garaažibändid pidasid loo „Wipe Out“ trummisoolo mängimise oskust prooviesinemise eeltingimuseks.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
The Surfarise panid 1962. aastal Glendoras kokku kitarristid Bob Berryhill ja Jim Fuller, basskitarrist Pat Connolly ning trummar Ron Wilson. Berryhill, Fuller ja Connolly olid 15-aastased, Wilson aga 17. Nad olid keskkoolis käivad pillimehed, mitte väljakujunenud kutseline ansambel. Nooruse hoog jäigi bändi tunnusjooneks: kiired otsused, jõuline rütm ja muusika, mis pani saalitäie rahvast liikuma enne, kui kellelgi oli aega selle energiat siledaks lihvida.
Tuntuks saamine
1962. aasta detsembris läksid nad Paul Buffi Pal Recording Studiosse salvestama lugu „Surfer Joe“. Singli teise poole jaoks oli veel lugu vaja, nii et nad panid „Wipe Out“ stuudios kokku ja salvestasid selle kohe. Loo alguse naeru tegi mänedžer Dale Smallin. Saksofonist Jim Pash, kes liitus ansambliga alles pärast seda salvestust, meenutas hiljem nende toonast tagasihoidlikku sihti: „Tahtsime lihtsalt lasta mõned plaadid pressida ja müüa neid koolis dollari eest tükk.“ Mõne kuuga jõudis see B-pooleks mõeldud lugu Billboardi edetabelis teisele kohale.
Muusika ja tuntumad lood
Menuloos saavad kokku mõned ansambli kõla eksimatult äratuntavad jooned: napid elektrikitarrifiguurid, järeleandmatu pulss ja Wilsoni pikk trummisoolo. Pashi sõnul lähtus pala Preston Eppsi loost „Bongo Rock“, trummipartii aga kasvas välja marsirütmist, mida Wilson tundis Charter Oak High Schoolist. „Point Panic“ näitas, et ansambel suutis samast ühisest hoost luua veel ühe instrumentaalpala. Hilisemad lauluga salvestised ilmusid aga siis, kui esimene surfimuusika laine juba taandus.
Edu ja tunnustus
Lõuna-California noortekeskustest ja tantsusaalidest rahvusvahelisele ringreisile jõudmiseks kulus ansamblil umbes kuus kuud. The Surfaris esines kõikjal Ameerika Ühendriikides, tuuritas Hawaiil, Jaapanis, Austraalias ja Uus-Meremaal ning astus samal laval üles muu hulgas The Beach Boysi, Roy Orbisoni ja Dick Dale'iga. „Wipe Out“ osutus ka ebatavaliselt püsivaks: 1966. aastal naasis lugu Ameerika edetabelisse ja tõusis 16. kohale.
Mis sai edasi
Algkoosseis muutus 1965. aastal ja 1966. aastal läks ansambel laiali. Hiljem kasutasid nime eri koosseisud: Jim Fuller ja Jim Pash juhtisid üht The Surfarise koosseisu, Berryhill aga pani umbes 2000. aastal kokku pereansambli koos oma naise Gene'i ning poegade Deveni ja Joeliga. 2017. aastaks olid Wilson, Fuller ja hiljem liitunud saksofonist Jim Pash surnud ning Berryhill jäi ainukeseks algkoosseisu liikmeks, kes seda muusikat endiselt laval edasi kandis. „Wipe Out“ ilmus singlina 1963. aastal plaadifirma Dot alt ja 2020. aastal kandis Recording Academy selle Grammy Hall of Fame'i. 2022. aastal, loo kuuekümnenda aastapäeva kontserdisarjas, mängis Berryhilli pere seda endiselt koos.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 30.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
