The Style Council
The Style Council sai alguse, kui Paul Weller lahkus ühest Suurbritannia edukaimast kitarribändist. The Jami uuesti üles ehitamise asemel ühendas ta jõud klahvpillimängija Mick Talbotiga ning suhtus popmuusikasse kui avatud ruumi: sinna mahtusid nii soul, džäss, funk, poliitilised seisukohavõtud kui ka laitmatu riietus.
Viimati eetris · Long Hot Summer
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Long Hot Summer3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Video „Long Hot Summer“ kuulsaks saanud jõeäärne stseen polnud stsenaariumis: režissöör palus neil pead teineteisele lähemale viia ning Weller improviseeris seejärel kõrvapaituse, mis nii palju kõmu tekitas.
- Talboti meenutuse järgi käsitas ansambel stuudiotööd argipäevase tööna ning käis stuudios esmaspäevast reedeni, selle asemel et oodata inspiratsiooni.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Kui The Jam 1982. aastal tegevuse lõpetas, ütles Weller, et oli viinud bändi nii kaugele kui suutis. 1983. aastal lõi ta koos Talbotiga The Style Councili; neid ühendasid Talboti kogemused modiliikumise uues laines ja sarnane muusikamaitse. Algul oli projekt vaba vormiga ja selles osales eri stuudiomuusikuid; laulja Dee C. Lee ja trummar Steve White kujunesid tasapisi tuttava neljaliikmelise tuumiku osaks. Talboti hilisema meenutuse järgi andsid esimesed salvestussessioonid Wellerile vabaduse: selle asemel et kohe veel üks kindla koosseisuga rokkbänd luua, avaldasid nad eraldiseisvaid singleid ja EP-sid ning lasid igal salvestisel kujuneda omamoodi.
Tuntuks saamine
Vabadus tasus end peaaegu kohe ära. Nende debüütsingel „Speak Like a Child“ jõudis Suurbritannias 4. kohale ning „Long Hot Summer“ koos looga „Paris Match“ tõusis samal aastal 3. kohale. Ansambli keeldumine ühe kindla kõlapildi juurde jääda kujunes tema tunnusjooneks: pehmele suvisele soulmuusikale võis järgneda napp funk, klaverikeskne džäss või sütitav poprefrään. Suurbritannias jõudis lõpuks 10 parema sekka seitse ansambli singlit.
Muusika ja tuntumad lood
Tipuajal põimusid muusika ja poliitika lahutamatult. 1985. aasta albumil „Our Favourite Shop“ kandsid viimistletud seaded kriitikat Thatcheri-aegse Suurbritannia kohta; ansambel toetas streikivaid kaevureid ja ühines hiljem kampaaniaga Red Wedge. Talbot ütles, et album peegeldas riiki, mis oli „muutuste keerises“, kuid tunnistas, et edu surus nad ka nurka: intervjuudest said üha sagedamini muusikaalaste vestluste asemel poliitilised vaidlused. See pinge on ansambli loos keskne: salvestised võisid kõlada peenelt ja mänguliselt, samal ajal kui sõnad jäid vihaseks.
Edu ja tunnustus
„Our Favourite Shop“ jõudis 1. kohale, kuid ansambel loobus teadlikult selle teise versiooni tegemisest. „The Cost of Loving“ liikus viimistletud kaasaegse souli poole, „Modernism: A New Decade“ aga võttis omaks house-muusika. Polydor lükkas „Modernism“ 1989. aastal tagasi. Talbot on öelnud, et nad kavatsesid enne lõpetamist avaldada singleid ja tuuritada veel kaheksateist kuud, kuid plaadifirma otsus kiirendas lõppu.
Mis sai edasi
„Modernism“ ilmus viimaks 1998. aastal ning ansambli maine arenes edasi ka pärast vaikselt tegevuse lõpetamist. 2019. aasta augustis tulid Weller, Talbot, Lee ja White taas kokku salvestussessiooniks, mida kajastati 2020. aasta dokumentaalfilmis „Long Hot Summers“; sama nimega kogumik jõudis Suurbritannias 8. kohale. Arhiiviväljaannete rida jätkus 2026. aastal, kui albumi „Café Bleu“ eriväljaanne koondas demod, BBC sessioonid ja varem avaldamata materjali. 2020. aasta taaskohtumisele tagasi vaadates ütles Weller: „Tagantjärele vaadates oli see kõige lõbusam aeg kogu mu karjääris.“
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 24.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
