The Ritchie Family
The Ritchie Family paistis ühe sädeleva diskodünastiana, kuid nimi elas üle nii lauljate ja kuvandi täieliku vahetuse kui ka muusikalise suunamuutuse. Tegelikult mahub selle nime alla kaks ansamblit, mida hoidis koos produtsent Jacques Morali oma visiooni ja kontrolliga.
Viimati eetris · Brazil
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Brazil4 korda eetrisviimati
- 2American Generation4 korda eetrisviimati
- 3The Best Disco In Town4 korda eetrisviimati
- 4The Best Disco In Town (Original Club Mix)3 korda eetrisviimati
- 5Give Me A Break3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Projekt sai nime arranžeerija ja produtsendi Richie Rome'i järgi, kuid ansambli nimekujju lisandus t-täht.
- Trio astus üles Itaalia telesaate „Discoring“ esimeses osas 1977. aastal.
- Hilisem koosseis astus koos Village People'iga üles 1980. aasta filmis „Can't Stop the Music“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
1975. aastaks töötasid Prantsuse produtsendid Henri Belolo ja Jacques Morali koos Philadelphias, kus Sigma Soundist oli saanud souli ja tärkava diskoheli laboratoorium. Nende stuudioprojektist kujunes esinemistrio: Cassandra Wooten ja Gwendolyn Oliver, kes olid varem laulnud ansamblis Honey & the Bees, ning Cheryl Mason Jacks. Lauljad andsid projektile inimliku näo, kogu raami kujundas aga Morali.
Tuntuks saamine
Esimese läbimurde tõi 1975. aasta diskoversioon loost „Brazil“. Järgmisel aastal tegi „The Best Disco In Town“ ansamblist rahvusvahelise nime, põimides tuttavad tantsupõrandakonksud uueks popurriiks. Lugu jõudis Suurbritannia singliedetabelis 10. kohale, püsis 40 parema seas üheksa nädalat ning tõusis USA popiedetabelis 17. kohale. Albumiga „Arabian Nights“ viis Morali selle edu oma lemmikmaailma: teatraalsesse, külluslikku ja teadlikult elust suuremasse.
Muusika ja tuntumad lood
Varastel plaatidel ei laulnud lihtsalt kolm naist ansambli ees. Need olid produtsendi käe all sündinud kontseptalbumid, mille tegid Philadelphia arranžeerijad ja stuudiomuusikud, samal ajal kui trio andis igale väljamõeldud maailmale äratuntava näo. Ladina kõlavärv, orkestreeritud disko ja pikad popurriid tegid projektist pigem lavastatud sihtkohtade jada kui vokaalansambli, mis arendab üht kindlat kõla.
1978. aastal tuli murrang ootamatult: Wooten, Oliver ja Mason Jacks vallandati ette hoiatamata ning laulukirjutaja Phil Hurtt olevat stuudiosse saabudes üllatunud, kui leidis eest uue koosseisu — Jacqui Smith-Lee, Theodosia „Dodie“ Draher ja Ednah Holt. „American Generation“ ei olnud seega lihtsalt uus album: kuningliku ilmega fantaasiakostüümid asendusid teravama nüüdisaegse kuvandiga ning muusika nihkus europopi poole, jätmata diskot seljataha.
Edu ja tunnustus
Teisel ajajärgul püsis nimi nähtaval, kuigi liikmed ja koostööpartnerid vahetusid edasi. Holt lahkus ja solistiks tuli Vera Brown; hilisem muusika kaldus veelgi enam funki ja postdisko poole. 1983. aastaks oli vahetunud veel üks laulja ning varsti pärast seda lõppes ansambli algne tegevusperiood. Püsima ei jäänud mitte kindel perekond, vaid paindlik produtsendikäekiri, mis suutis tantsupõrandaga sammu pidada.
Mis sai edasi
Nimi sai uue tähenduse, kui Wooten ja Mason-Dorman tulid pärast ansambli taasloomist koos Renée Guillory-Wearingiga tagasi. Sedapuhku ei olnud lauljad stuudiokontseptsiooni vahetatavad näod: nad tuuritasid omaenda ajaloo hoidjatena, andsid 2016. aastal välja „Ice“ ja jätkasid 2021. aastal looga „Whatcha Got“. 2023. aastal jutustasid kolm naist oma loo ise taskuhäälingusaate neljas osas, rääkides muu hulgas Philadelphia juurtest, järsust lahkumisest, ansamblivälistest karjääridest ja naasmisest.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 06.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
