Kuidas alustati

The Pogues sai alguse Londonis King’s Crossis Shane MacGowani, vilepillimängija Spider Stacy ja bandžomängija Jem Fineri ümber. Esimene kontsert, toona veel Pogue Mahone'i nime all, toimus 4. oktoobril 1982 Pindar of Wakefieldis, kus MacGowan korjas klaase ja broneeris esinejaid. Iiri muusikapärandit nad ei laenanud, vaid elasid selle keskel: nad olid selle sees üles kasvanud nii kodus kui ka Londoni pubides ning lisasid juurde pungi kiiruse. MacGowan seletas asja värskendavalt lihtsalt: paljudes Iiri pubides esinesid nii roki- kui ka Iiri muusika ansamblid, seega oli üllatav, et keegi polnud neid varem ühendanud.

Tuntuks saamine

Maruline kontserdipublik ja 1984. aasta soojendusesinemised Clashi tuuril viisid nad Stiff Recordsini, mis andis sama aasta oktoobris välja „Red Roses for Me“. Elvis Costello produtseeris seejärel albumi „Rum Sodomy & the Lash“, jättes salvestuses akustilised pillid selgelt kuuldavale ja esituse kontserdilähedaseks. Album näitas, et MacGowan polnud lihtsalt kärarikas solist, vaid laulukirjutaja, kes suutis panna Londoni tänavad, paguluse ja vanad ballaadivormid elama ühes laulus.

Muusika ja tuntumad lood

Seade ise kandis mõtet: Fineri bandžo, Stacy vilepill, James Fearnley akordion, Andrew Rankeni trummid ning hiljem Terry Woodsi tsitter ja mandoliin võisid ühtaegu kõlada nagu pillimäng pubis ja punkbänd. MacGowan tõi lugudesse terava pilgu heidikutele, ajaloole ja mustale huumorile, teised liikmed aga avardasid autorite ringi. Kõige püsivamaks tõendiks sai „Fairytale of New York“: laulu kirjutasid MacGowan ja Finer ning Kirsty MacColli duett MacGowaniga muutis selle jõululauluks, kus hellus ei silu tegelaste karedaid servi.

Edu ja tunnustus

1987. aastal ilmunud „Fairytale of New York“ jõudis Suurbritannia edetabelis teisele, mitte esimesele kohale. Sellest hoolimata on see alates 2005. aastast igal aastal Suurbritannia Top 40 hulka naasnud: napilt esikohast ilma jäänud laulust on saanud ansambli kõige kauem kestnud avalik rituaal.

Mis sai edasi

Kooslus ei saanud lõputult sellisena püsida. Ansambel vallandas MacGowani 1991. aastal, sest tema esinemised olid muutunud ebausaldusväärseks; laulmise võtsid üle Joe Strummer ja seejärel Stacy, kuid lahkujaid lisandus ning The Pogues läks 1996. aastal laiali. MacGowan naasis 2001. aasta taasühinemiseks ning ansambel jätkas kontsertkoosseisuna 2014. aastani. Pärast MacGowani surma 2023. aastal hakkasid Stacy, Finer ja Fearnley koos suurema ja noorema kollektiiviga taas ansambli repertuaari esitama. Kõigil seitsmel stuudioalbumil mänginud algne trummar Andrew Ranken ei saanud kehva tervise tõttu selle koosseisuga liituda ja suri 2026. aasta veebruaris. Fineri sõnul oli see nende muusika uus tõlgendus, mitte austusavaldus; 2026. aastaks olid nad taas tuuril, uut albumit polnud plaanis ja vanu laule hoiti laval teadlikult elus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 30.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada