The Merrymen
Üks raadioreklaam pidi müüma õmblusmasinaid, kuid selle asemel helistasid kuulajad Emile Strakerile ja palusid masinaid parandada. See seik sobib ansamblile, kes jõudis Barbadose keldribaari reedeõhtutest Abbey Roadi ja Carnegie Halli, kaotamata seejuures mängulisust.
Viimati eetris · Ring Ting Ting
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Sweet City Woman2 korda eetrisviimati
- 2Ring Ting Ting1 kord eetrisviimati
- 3Limbo Teacher1 kord eetrisviimati
- 4Big Bamboo90 päevaga eetris ei olnud
- 5Mary Ann90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Et kiireimate tuuriaastate jooksul jääks aega ka perele, keeldus ansambel üldjuhul pakkumistest, mis oleksid viinud liikmed kodust eemale kauemaks kui kaheks nädalavahetuseks.
- Barbadose stuudio REC nimi moodustus Robin Hunte'i, Emile Strakeri ja Chris Gibbsi initsiaalidest.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Straker naasis 1961. aastal Montrealist, kaasas Calypso Banditsis saadud kogemus, ning töötas päeval müügimehena. Lõunatunnid veetis ta Robin Hunte'i plaadipoes kitarri mängides. Nendega liitus Stephen Fields ning bassist Chris Gibbs tegi peagi ansamblist kvarteti. Nad esinesid heategevusüritustel, kuni Driftwood Cellar Bar palkas nad reedeti mängima, tasuks umbes nelikümmend Barbadose dollarit õhtu kohta. Seejärel aitasid Hunte'i teadmised plaadiärist neil rahastada ja produtseerida oma esimese albumi.
Tuntuks saamine
Nende läbimurdelaul „Big Bamboo“ levis üle Kariibi mere ja jõudis Euroopasse. Hunte võttis selle suurepäraselt kokku: laul muutis nende elu. 1965. aasta turismiedendustuur avas neile tee Kanadasse, Commonwealth Arts Festival aga viis nad Londonisse. Hunte'i isa saatis hea õnne peale kirja ja see tõi neile koguni kohtumise Beatlesi produtsendi George Martiniga, kes salvestas nendega kaks laulu. Seejärel pakkus EMI produtsent Norman Newell neile albumit. 1966. aastal lahkusid liikmed Barbadose töökohtadelt, et mängida kaheksateist nädalat Blackpoolis ja pühenduda täielikult muusikale.
Muusika ja tuntumad lood
The Merrymen põimis Barbadose kalüpso ja rahvamuusika meloodiad nõtkete kitarride ning tantsulise rütmiga. Ansamblile andsid iseloomuliku kõla Strakeri juhtvokaal, steelpan ja äratuntav vilistamine; Hunte'i tenorkitarr ja elektrimandoliin lisasid veel ühe värvi. Nende tugevus oli oskus publikule reageerida: pärast aastaid saali tunnetamist tundus Blackpooli kindel kaheteistminutiline kava ahistav. Vastuseks tegid nad plaadi. Pärast laupäevast esinemist sõitsid nad öörongiga Londonisse, salvestasid pühapäeval Abbey Roadis ning naasid esmaspäevaks põhja. Tulemuseks oli „Introducing the Merrymen“.
Edu ja tunnustus
See segu viis nad korduvatele Kanada tuuridele ja sellistele lavadele nagu Massey Hall, Carnegie Hall, Madison Square Garden, Royal Festival Hall ning Royal Albert Hall. 1979. aastal astusid nad koos teiste Kariibi mere artistidega üles Super Bowl XIII poolajaetendusel. Barbados jäi siiski keskseks: nende hotelliesinemistest sai osa saare turismi kõlapildist ning „Beautiful Barbados“ oli nende enimmüüdud album. Nende stuudio REC salvestas ka teisi Barbadose artiste.
Mis sai edasi
Ansambel loobus hiljem regulaarsest esinemisest, kuid tuli valitud kontsertideks taas kokku. Neist jäi maha loomingupärand, mida Barbadose mälestusavaldustes kirjeldatakse saare kultuurilise identiteedi osana. Robin Hunte suri 2015. aastal ja Chris Gibbs 2025. aastal. Ansambli solist ja laulukirjutaja Straker suri 2026. aasta juunis üheksakümneaastaselt; ka viimastes lahkumissõnades nähti The Merrymeni ansamblina, kes viis Barbadose kohalike hotellide lavadelt maailma ette.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
