Kuidas alustati

2001. aastal pani kitarrist Dave Keuning Las Vegase ajalehte kuulutuse, et leida teisi muusikuid, ning Brandon Flowers vastas sellele. Nende koostöös kohtusid Flowersi kiindumus klahvpillidesse ja suurejoonelistesse refräänidesse ning Keuningi kitarrikäigud; kvarteti täiendasid basskitarrist Mark Stoermer ja trummar Ronnie Vannucci Jr. Juba esimestes lugudes oli valem, mida ansambel hakkas üha avaramaks venitama: ärevad salmid, säravad süntesaatorid ja refräänid, mis olid mõeldud palju suuremale saalile kui see, kus need kirjutati.

Tuntuks saamine

Esimene tunnustus ei tulnud Ameerikast. Flowers sõnastas tagasilükkamise hiljem otsekoheselt: kõik Ameerika suured plaadifirmad lükkasid nad tagasi. Väike Briti plaadifirma Lizard King sõlmis ansambliga lepingu ning 2003. aasta septembris Suurbritannias antud viis kontserti äratasid piisavalt tähelepanu: kui ansambel koju naasis, hakkasid needsamad Ameerika plaadifirmad tema pärast võistlema. 2004. aastal ilmunud debüütalbum „Hot Fuss“ jättis sellest Las Vegase ansamblist omamoodi britiliku mulje. Terav uuslainelik kõla ja publikule mõeldud haaravad meloodiakäigud leidsid kuulajad teisel pool Atlandi ookeani, enne kui albumist sai üleilmne visiitkaart.

Muusika ja tuntumad lood

Ansambel ei jäänud debüütalbumi juurde pidama. Album „Sam’s Town“ (2006) vahetas osa ööklubilikust jahedusest tolmusema, avara Ameerika lääne juurtega roki vastu; Flowers on öelnud, et tema isa mängis kantrimuusikat. Hilisematel albumitel liikus ansambel ereda elektroonika, staadioniroki ja jutustavama laulukirjutamise vahel, samal ajal kui Flowersi süntesaatoritest kantud melodraama ning Keuningi kitarr jäid äratuntavaks. See pinge ütleb nende kohta rohkem kui ükski žanrisilt: The Killers võib korraga kõlada nagu Briti postpungi õpilane ja ansambel, mille pilk ulatub üle kõrbemaantee.

Edu ja tunnustus

Pikaealisusest sai nende kõige ebatavalisem saavutus. „Mr Brightside“ ilmus esmalt Suurbritannias 500-eksemplarilise CD-singlina ja jõudis edetabelis vaid kümnendale kohale, kuid 2024. aastaks nimetas Official Charts selle kõige suuremaks Briti singliks, mis ei olnud kunagi esikohale jõudnud, ning müügi ja voogedastuse koondarvestuses üldse suuruselt kolmandaks lauluks. Flowers kirjeldas oma eemaldumist loost ebatavaliselt tagasihoidlikult: ta peaaegu ei tunne end enam selle osana. Laul ei kuulunud enam ainult ansamblile, vaid oli kasvanud ühiseks rituaaliks.

Mis sai edasi

Lõpuks hakkas selline töökoormus ansamblit muutma. Stoermer loobus tuuritamisest 2016. aastal ja Keuning astus 2017. aastal kontserdireisidelt kõrvale, olles kurnatud aastatest, mil ansambel andis mõnikord ligi 200 kontserti. Ta ei osalenud ka albumi „Imploding the Mirage“ salvestustel, kuid pandeemia tõttu jäi järgmine tuur ära ja suhtlus taastus; Keuning naasis ansambliga salvestama. 2023. aastal ütles Flowers aga, et ansambel oli uue albumi kõrvale heitnud, sest selle süntpopilik suund ei pakkunud talle enam nii palju kui albumi „Pressure Machine“ juurtemuusikale lähem laulukirjutamine. 2024. aasta augustis tähistas The Killers albumi „Hot Fuss“ kahtkümmend aastat Las Vegase kontserdisarjaga — nii jõudsid nad hetkeks tagasi linna, kus Keuning oli kuulutuse avaldanud. 2026. aasta augusti seisuga töötas ansambel järgmise albumi kallal ning Flowersi sõnul oli eesmärk teha see kõigi nelja põhiliikmega.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 06.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada