The Highwaymen
Kunagi pühkis Kris Kristofferson Columbia Recordsi Music Row’ stuudios põrandaid. Highwaymenis seisis ta võrdsena Johnny Cashi, Willie Nelsoni ja Waylon Jenningsi kõrval. See tõus oli nii ebareaalne, et hiljem võrdles ta seda omaenda näo nägemisega Mount Rushmore’il.
Viimati eetris · (Ghost) Riders In the Sky (Live at Nassau Coliseum, Uniondale, NY - March 1990)
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1(Ghost) Riders In the Sky (Live at Nassau Coliseum, Uniondale, NY - March 1990)7 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- The Highwaymeni 1990. aasta Nassau kontserdil kõlanud loo „(Ghost) Riders in the Sky“ täispikk esitus avaldati hiljem 2016. aasta kogumikus „American Outlaws“.
- Willie Nelson ja Kris Kristofferson lisasid 2014. aastal vokaalid Bob Dylani loo „One Too Many Mornings“ avaldamata alternatiivversioonile.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Kvartett sündis peaaegu juhuslikult, kui Šveitsis tehti Cashi 1984. aasta telesaadet „Christmas on the Road“. Cash oli Nelsoni kutsunud pärast nalja, et Willie on teinud duetoalbumi kõigi teistega peale tema; Nelson võttis Kristoffersoni kaasa laule pakkuma ja samal reisil oli ka Jennings. See oli esimene kord, mil kõik neli koos töötasid. Kui nad stuudiosse naasid, tõi Marty Stuart salvestustele Jimmy Webbi loo „Highwayman“, mille neli järjestikust jutustajat andsid igale lauljale oma rolli. Esitus klappis, sellele järgnesid uued lood ja loo pealkirjast sai ansambli nimi.
Tuntuks saamine
1985. aastal ilmunud albumil „Highwayman“ said kokku neli väljakujunenud soolokarjääri ning lauljate kuulsaks saanud häälte eripära jäeti alles. Nimilugu tõi Webbile Grammy parima kantriloo eest ning aitas kvartetil saada enamaks kui ühekordseks koostööks. Kristofferson ütles hiljem, et ülejäänud olid olnud tema kangelased juba enne, kui ta Nashville’i jõudis.
Muusika ja tuntumad lood
The Highwaymeni tugevus peitus pigem kontrastides kui ühtlases ansamblikõlas: Nelsoni paindlik fraseerimine, Cashi sügav bariton, Jenningsi karm enesekindlus ja Kristoffersoni elust karastunud jutustajahääl. Kontsertidel oli see erinevus ka silmaga näha. 14. märtsil 1990 Nassau Coliseumis liikusid neli lauljat ühislugudelt, nagu „Highwayman“ ja „Silver Stallion“, edasi üksikute liikmetega seostatud laulude juurde, nende seas „Ring of Fire“ ja „Me and Bobby McGee“. Nad ei kõlanud nagu tavaline ansambel, vaid nagu neli iseseisvat laulukirjutajat, kes üksteist võimendasid.
Edu ja tunnustus
Kümnendi jooksul salvestasid nad kolm stuudioalbumit: „Highwayman“, „Highwayman 2“ ja „The Road Goes on Forever“. Viimane salvestati 1994. aastal koos produtsent Don Wasiga ja ilmus 1995. aastal. Väikesest plaadikataloogist tähtsamad olid kontserdireisid: laval jäi iga mees eksimatult iseendaks ja kogenud autsaiderite sõprusest sai kvarteti kõla keskpunkt.
Mis sai edasi
Esialgsele nelikule ei leidunud kunagi tõelist asendust. Pärast Jenningsi surma 2002. aastal ja Cashi surma 2003. aastal ütles Kristofferson, et asendajaid oli küll arutatud, kuid „see poleks olnud sama“. 2016. aastal jõudis 1990. aasta Nassau kontsert täispika filmina uuesti avalikkuse ette. Kristofferson suri 2024. aastal; Nelson on viimane elus olev Highwaymeni liige.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 04.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
