The Communards
The Communards püüdis Margaret Thatcherit kukutada disko, džässi ja Jimmy Somerville'i häälega, mis tõusis neist mõlemast kõrgemale. Kolme tormilise aasta jooksul panid Somerville ja Richard Coles poliitilise popi kõlama eufooriliselt.
Viimati eetris · Don't Leave Me This Way
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Don't Leave Me This Way4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Duo võttis nime 1871. aasta Pariisi Kommuuni revolutsionääridelt, keda nimetati kommunaarideks.
- Duo salvestistest pidas Richard Coles oma lemmikuks loo „Don’t Leave Me This Way“ Gotham City miksi teist osa.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Somerville ja Coles tundsid teineteist 1982. aastast, kui mõlemad liikusid Londoni geide skvottide seltskonnas. Ketteringist pärit Coles, koolitatud saksofonist ja klahvpillimängija, liitus hiljem Somerville'iga Bronski Beati turneel. Kui Somerville'il oli kuulsusega raske toime tulla, moodustasid sõbrad 1985. aastal ansambli The Communards. Nende taust oli silmatorkavalt erinev — ühel töölisklassi Glasgow, teisel Inglismaa erakool —, kuid just see erinevus hoidis neid koos. Coles ütles hiljem: „Meeldisime teineteisele, sest olime nii vastandlikud inimesed.“
Tuntuks saamine
Läbimurre tuli 1986. aastal omanimelise debüütalbumiga. Duo Hi-NRG-versioon 1970. aastate diskostandardist „Don’t Leave Me This Way“ sai nende esimeseks ja ainsaks Suurbritannia edetabeli esikohaks. Lugu püsis tipus neli nädalat ja seda müüdi 768 500 eksemplari, nii et sellest sai Ühendkuningriigi 1986. aasta enimmüüdud singel. Edu pööras pea peale Somerville'i kava, et uus ansambel jääks Bronski Beatist vähem kommertslikuks. Hiljem meenutas ta, kuidas taipas äkitselt ja mõningase ehmatusega, et on jälle kuulus.
Muusika ja tuntumad lood
The Communards ei olnud lihtsalt falsetilauljaga süntpopiduo. Coles tõi duosse klaverikesksed meloodiad, džässihariduse ja seaded, Somerville oma kontratenori; muusikat kandsid Hi-NRG-rütmid ning laulusõnad toetasid geide õigusi ja vasakpoolset poliitikat. Debüütalbum ulatus tantsumuusikast salongidžässini; „Reprise“ ründas Margaret Thatcherit ja „Breadline Britain“ mõistis hukka elu tema valitsuse all.
Teine ja viimane album „Red“ ilmus 1987. aastal soojema ja ligipääsetavama kõlaga. Plaadil kõlas hoogne diskolugu „Never Can Say Goodbye“, kuid album käsitles otse ka AIDSi kriisi. „For a Friend“ mälestas geiõiguste aktivisti Mark Ashtonit, mõlema muusiku sõpra, kes oli vaid mõni kuu varem surnud, „Victims“ vastas aga geikogukonna pihta suunatud põlgusele. Tantsupõranda rõõm ja lein ei olnud The Communardsi muusikas eri maailmad, vaid mahtusid samale plaadile.
Mis sai edasi
1988. aastaks oli The Communardsil seljataga üheksa järjestikust Ühendkuningriigi Top 30 singlit, millest viimane oli „There’s More to Love“. Duo lõpetas juba kolme aasta järel; Coles ütles hiljem, et neil puudusid oskused erimeelsuste lahendamiseks. Somerville alustas soolokarjääri, Coles aga loobus peagi popmuusikast. Duo ei taasühinenud, kuid nende plaadid elasid edasi: debüütalbumi 35. aastapäeva väljaanne ilmus 2021. aastal koos varem avaldamata materjali ja uue remiksiga, nii et uus põlvkond sai nende muusika pärast pikka pausi värskelt avastada.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga26 allikatKontrollitud 11.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
