The Coasters
Neli lauljat võisid teha kodusest tülist kolmeminutilise lavakomöödia. The Coastersi saladus oli täpsus: Leiberi ja Stolleri käsikirjad, Carl Gardneri juhitud karakterhääled ning rütmisektsioon, mis ei lasknud naljal muusikat aeglustada.
Viimati eetris · Poison Ivy (Radio Edit)
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Poison Ivy (Radio Edit)3 korda eetrisviimati
- 2Charlie Brown2 korda eetrisviimati
- 3Yakety Yak90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Gardner ütles, et oli laulnud alates viiendast eluaastast ja teadnud juba lapsena, et muusikast saab tema elukutse.
- Gardner meenutas, et enne kuulsaks saamist mängis Jimi Hendrix kord ansambli taustal, kuigi kuupäeva ta enam ei mäletanud.
- Gardner kasvas üles gospelit, bigbände ja ooperit kuulates; tema õest Carolist sai hiljem New Yorgis ooperilaulja.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
The Coastersi lugu algas lahknemisega. Carl Gardner liitus Los Angelese ansambliga the Robins, kelle „Smokey Joe's Cafe“ äratas Atlantic Recordsi huvi Jerry Leiberi ja Mike Stolleri plaadifirma Spark vastu. Kui enamik senistest liikmetest ei tahtnud 1955. aastal koos produtsentidega itta kolida, värbasid Gardner ja bassilaulja Bobby Nunn Billy Guy ning Leon Hughesi; kitarrist Adolph Jacobs täiendas salvestuskoosseisu. Nimi osutas nende lääneranniku lähtekohale ja Gardner jäi aastakümnete jooksul vahetuvates koosseisudes püsivaks ühenduslüliks.
Tuntuks saamine
The Coastersi esimene singel „Down in Mexico“ jõudis 1956. aastal R&B edetabeli esikümnesse. Aasta hiljem viisid singli kaks poolt, „Young Blood“ ja „Searchin'“, ansambli popedetabeli esikümnesse. Pärast vähem edukaid järgsingleid kolis ansambel New Yorki: Nunn ja Hughes lahkusid, Will „Dub“ Jones ja Cornell Gunter liitusid ning Gardner, Guy, Jones ja Gunter moodustasid klassikalise koosseisu. Esimesel New Yorgi salvestussessioonil valmis 1958. aastal „Yakety Yak“, ansambli ainus popedetabeli esikohalugu.
Muusika ja tuntumad lood
See, mis kõlas sundimatult, oli tegelikult miniatuurne teater. Leiber ja Stoller kirjutasid või aitasid kirjutada ning produtseerisid hitte, kujundades selgelt eristuvate häälte ümber napid koomilised stseenid; King Curtise tenorsaksofon lisas loole „Yakety Yak“ veel ühe tegelaskuju. Plaat jõudis nii pop- kui ka R&B edetabeli tippu, „Charlie Brown“ aga mõlemas 1959. aastal teisele kohale. Gardner tõi tegelaskuju mõne sekundiga nähtavale, vahetades muretult toonilt ärevale, ning ansambel hoidis dialoogi, harmooniad ja puändid voolamas, kaotamata rütmi.
Edu ja tunnustus
Muusikamaitse ja koosseisu muutudes jäi suuri hitte vähemaks; Leiber ja Stoller lahkusid Atlantic Recordsist 1963. aastal. Kui 1971. aastal ilmus ansambli viimane edetabelisingel, oli Gardner ainus algkoosseisu liige. 1987. aastal sai The Coastersist esimene vokaalansambel, kes võeti vastu Rock and Roll Hall of Fame'i. Gardner võttis tunnustuse vastu muusikaäri suhtes umbusklikult ning küsis hiljem, kuhu tema raha jäi.
Mis sai edasi
Ansambli nimest sai Gardneri viimane võitlus. Endised liikmed juhtisid nostalgiakontsertidel omavahel konkureerivaid Coastersi koosseise, kuid nime kasutamise õigus oli tema ansamblil. 2007. aastal aitas ta Florida seadusandjatel piirata klassikalise ansambli nime eksitavat kasutamist ja avaldas autobiograafia „Yakety Yak I Fought Back“. Selleks ajaks nõustas ta ametlikku koosseisu, mida juhtis tema poeg Carl Jr. Gardner suri 2011. aastal; tema lesk Veta jätkas perekonna nimeõiguse all tegutseva koosseisu juhtimist. Laulja, kes oli pool sajandit kehastanud koomilisi mässajaid, lõpetas oma tee võitlusega, et publik teaks, milline Coastersi koosseis tema lavapärandit kannab.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 06.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
