Kuidas alustati

Terje Nielsen sündis 23. augustil 1939 Bergenis ja kasvas üles Fanas. Ta õppis müürsepaks, kuid kitarr tuli tema ellu varakult: 1955. aastal, kuueteistkümneaastasena, seisis ta juba laval oma esimese ansambliga Gille Sving. 1964. aastal sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Columbia EMI ja andis välja oma esimese singli; järgmisel kümnendil tuli singleid veelgi.

Tuntuks saamine

Pööre tuli 1975. aastal, kui Johannes Kleppevik valis ta laulma albumile „A Little Bit of Heaven“. Aasta hiljem ilmus tema enda album „Diggy Liggy“. See tõusis Norra albumiedetabeli esikohale ja oli 1976. aasta enimmüüdud kantriplaat. Selliste hittidega nagu „Diggy Liggy Lo“ sai temast üks esimesi, kes tõi huumori norra kantrimuusikasse, mille laulusõnad olid seni olnud enamasti tumedad ja sünged.

Muusika ja tuntumad lood

Tema varajane saateansambel oli Flying Norwegians, kes mängis muu hulgas albumil „Point of Departure“ (1978). Lugu „Oksefestival“ jõudis 1979. aastal Norra singliedetabelis 10 parema hulka. 1980. aastatel tegi ta koostööd Sigbjørn Bernhoft Osaga ning lugu „Skilsmisseferd i Hardanger“ tõusis 1985. aastal esikohale; koos looga „Bonde ifrå Hamlagrø“ kuulub see tema tuntuimate laulude hulka. Tema poeg Rudi mängis tema ansamblis trumme.

Edu ja tunnustus

1980. aastal kutsus ameerika lauljatar Skeeter Davis ta Nashville'i. Seal salvestas ta lood „Weaver of Dreams“ ja „Nashville in My Heart“ ning temast sai esimene norralane, kes esines Grand Ole Opry laval. 1981. ja 1982. aastal pälvis ta tiitli International Star of the Year ning kodumaal andis raadiokanal P2 talle tiitli Entertainer of the Year 1985., 1986. ja 1987. aastal. 1989. aastal läks ta tagasi Nashville'i, et salvestada album „American Dreamer“, ja Londonis üritusel Country Music Roundup pälvis ta tiitli Male Singer of the Year.

Mis sai edasi

1991. aasta alguses diagnoositi tal soolevähk. Ta keeldus kiiritusravist ja valis loodusravi, et saaks esinemist jätkata; hiljem levis vähk maksa. Samal aastal tegi ta koos Skeeter Davisega oma viimase albumi „You Were Made for Me“. Viimase kontserdi andis ta 28. mail 1992 Moldes. Üksteist päeva hiljem, 8. juunil, suri ta Taanis Aalborgis, kuhu ta oli sõitnud esinema. Ta oli 52-aastane ja maeti Sandefjordi. Ansambel Vassendgutane, kus mängis kaks tema endist turneeansambli liiget, jätkas tema laulude esitamist, ja tema poeg Rudi hakkas neid laulma oma ansambliga.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga19 allikatKontrollitud 05.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada