Tarmo Pihlap sündis 21. aprillil 1952 Abja-Paluojal. Ta õppis Heino Elleri muusikakoolis viiulit ning oli juba teismelisena korraga pillimees ja laulja. Ivo Linna meenutas nende kohtumist 1967. aasta lõpul: Tartu kooliansamblis Varjud mängis tema sõnul „fantastiline viiulimängija ja laulja“ Pihlap. Hiljem õppis Pihlap Tallinna Muusikakoolis löökpille ja lõpetas 1986. aastal Georg Otsa nimelise muusikakooli lauljana.

Enne vabakutseliseks saamist tegutses ta paljudes koosseisudes. Aastatel 1965–1970 mängis ta muu hulgas ansamblites Varjud, Fix, Melodica ja Hanuri, seejärel Baltikas. 1971. aastast kuulus ta Eesti Riikliku Filharmoonia solistide hulka: kolm aastat laulis ta Laines ning kümnendi teisel poolel Palderjanis. Nii kujunes temast mitmekülgne artist: ta ei laulnud üksnes orkestri ees, vaid mängis ka viiulit, löökpille ja kitarri ning laulis mitmehäälselt. 1989. aastal laulis Pihlap Balti keti tunnusloos „Ärgake, Baltimaad!“ eestikeelse salmi ja refrääni.

Pihlap paistis silma erakordse muusikalise meisterlikkusega. Kolleegid on pidanud teda üheks Eesti parimaks joodeldajaks. Anne Veski meenutas, et toonastes stuudiotes ei saanud laulja häält tehniliselt parandada, kuid Pihlap laulis alati puhtalt, täpselt ja professionaalselt. Vend Priidu lemmikuks olnud salvestusel „Tuul“ mängis Tarmo ise akustilisi kitarre ja laulis kõik vokaalpartiid; Gunnar Graps lisas suupilli. Juba see salvestus annab hea ettekujutuse tema oskuste laiusest.

1980. aastast töötas Pihlap vabakutselise lauljana. Tema nimega väikeplaadid ilmusid Meloodial 1981. ja 1985. aastal ning üheksakümnendatel järgnesid kassetid ja CD-d. Priit Pihlapi sõnul oli vennal väga selge ettekujutus sellest, millise muusikuna ta laval esineda tahtis. Ta salvestas kõrgel professionaalsel tasemel ka lugusid, millest ta ei oodanud tingimata rahvahitte. See annab tema tuntud repertuaari kõrvale teise joone: populaarsus ei olnud ainus mõõdupuu.

Viimast korda olid vennad koos laval 12. juunil 1999, Ivo Linna 50. sünnipäeval. Tarmo Pihlap suri sama aasta 3. augustil 47-aastasena suhkruhaiguse tagajärjel. Aasta hiljem ilmunud kolmikplaat „Tarmo Pihlap – 70 parimat laulu“ ja 2022. aasta juubelikontserdid näitavad, et tema hääl jäi Eesti levimuusikas elama ka pärast liiga varajast surma. Juubeliaastal arvas vend Priit, et Tarmo oleks elus olles endiselt laval. Reet Linna sõnul oli Pihlapi panus Eesti muusikasse väga suur ning vastast tal tollal ei olnud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 14.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada