Kuidas alustati

Tuckeri pere elas järgemööda Arizonas, Utah's ja Nevadas, samal ajal kui isa Beau otsis endale päevatööd ja tütrele laulmisvõimalusi. Tucker laulis täiskasvanute ansamblitega ja osales Phoenixi lastesaates, kuid lahkus sealt, sest soovis täiskasvanulikumat repertuaari. 1968. aastal sõitsid isa ja tütar Nashville'i demolindistusi tegema. Lõpuks viis laulukirjutaja Dolores Fuller ühe neist Columbia produtsendile Billy Sherrillile, kes sõlmis Tuckeriga lepingu.

Tuntuks saamine

Columbia avaldas 1972. aastal loo „Delta Dawn“ ja see jõudis kantriedetabelis kuuendale kohale. Järgmise kahe aasta jooksul jõudis kuus tema järjestikust singlit edetabeli esikümnesse, neist kolm esikohale. Laulude sünge ja täiskasvanulik sisu ning Tuckeri kähe aldihääl aitasid tal pääseda tavapärase lapstähe sildist. 1978. aastaks ühendas „T.N.T.“ kantri avalikult tema huviga roki ja popi vastu. Pärast seda, kui ta samal aastal Los Angelesse kolis, sai tema eraelu kõmumeedia aineseks, eelkõige tormiline suhe Glen Campbelliga.

Muusika ja tuntumad lood

Tuckeri käekiri ei seisne vokaalses lihvituses, vaid dramaatilises veenvuses. Juba enne autojuhiikka jõudmist suutis ta mõrvaballaadid, südamevalulaulud ja karmist elust jutustavad lood enda omaks teha; vanemaks saades lasi ta hääle karedusel üha enam kanda oma elulugu. Tema häält kuulates jääb mulje, nagu oleks ta laulu tagajärjed juba ise läbi elanud.

Edu ja tunnustus

Oma kahekümne viiendaks sünnipäevaks oli Tucker plaadilepinguta ning teda peeti endiseks staariks. Kui mitu plaadifirmat oli talle ära öelnud, aitas produtsent Jerry Crutchfield tal jõuda Capitol Recordsisse, kus tal oli laulude valikul rohkem sõnaõigust. Aastatel 1986–1997 jõudis kantriedetabeli esikümnesse kakskümmend neli tema singlit. 1991. aastal vaatas ta haiglavoodist, kuidas Country Music Association kuulutas ta aasta naisvokalistiks; samal päeval oli ta sünnitanud oma teise lapse.

Mis sai edasi

Pärast 2000. aastate algust hakkas Tucker plaate salvestama harvemini. Hiljem ütles ta, et pärast mõlema vanema, eriti tema karjääri kujundanud isa kaotust kadus tal soov muusikat teha. Brandi Carlile ja Shooter Jennings aitasid tal seisakust üle saada albumiga „While I'm Livin'“, mis oli tema esimene uute lugudega album seitsmeteistkümne aasta jooksul. Tucker kirjeldas muutust 2019. aastal: „Varem ei tundnud keegi huvi, nüüd aga heliseb mu telefon lakkamatult.“

2020. aastal võitis Tucker oma esimesed Grammy auhinnad: parima kantrialbumi auhinna „While I'm Livin'“ eest ja parima kantriloo auhinna „Bring My Flowers Now“ eest. Koostöö jätkus: 2023. aastal tegi ta Carlile'i ja Jenningsiga uue albumi „Sweet Western Sound“ ning samal aastal võeti ta Country Music Hall of Fame'i liikmeks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga26 allikatKontrollitud 06.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada