Kuidas alustati

Susan Raye sündis 1944. aastal Eugene'is Oregoni osariigis ja hakkas laulma keskkooli rokkansamblis. Kui ansambel tegevuse lõpetas, läks ta kohaliku kantriraadiojaama prooviesinemisele. Seal laulis ta eetris, töötas diskorina ning hakkas lõpuks juhtima Portlandi telesaadet Hoedown. Tee Bakersfieldi sai alguse ühest Portlandi ööklubist: Buck Owensi mänedžer Jack McFadden kutsus noore kohaliku laulja koos Buckaroosiga paari lugu esitama ja Owens palus tal Raye kontaktandmed hankida. Möödus ligi kaks aastat, enne kui pakkumisest sai alaline töö.

Tuntuks saamine

Alguses keeldus Raye lõuna poole kolimast. Ta ei tahtnud maha jätta kõike tuttavat üksnes selleks, et saada, nagu ta hiljem ütles, „üheks paljudest teistest“ või olla saates vaid sümboolne naisesineja. Owens ja McFadden lubasid, et Raye saab saate Buck Owens All American Show oluliseks osaks; Owensist saab tema mänedžer ja McFadden hakkab tema esinemisi korraldama. Raye nõustus, kolis Bakersfieldi ja salvestas 1969. aastal esimese singli „Maybe If I Close My Eyes (It'll Go Away)“. Suvi saates Hee Haw aitas seejärel raadiojaamade programmijuhtidel siduda tema esimesed sooloplaadid tuttava näo ja häälega.

Muusika ja tuntumad lood

Tema selge ja vahetu esitusviis andis Bakersfieldi kõlale viimistletud ilme nii sooloplaatidel kui ka duettides Owensiga. Algul tegi muusikalised otsused peamiselt Owens. Raye meenutas: „Buck Owens ütles mulle ette, milliseid laule pidin laulma, sest ma ei teadnud sellest midagi.“ Duetid tutvustasid teda Owensi publikule, kuid soolokarjäär seisis peagi omal jalal. Tema 1970. aastal ilmunud debüütalbumile One Night Stand järgnes „Willy Jones“, tema esimene kantriedetabeli esikümnesse jõudnud singel ja järgmise albumi nimilugu.

1971. aastal saabus tippaeg kolme järjestikuse soolohitiga, mis jõudsid esikümnesse: „L.A. International Airport“, „Pitty, Pitty, Patter“ ja „(I've Got A) Happy Heart“. Esimene jõudis kantriraadiost ka popedetabelisse ning leidis suure kuulajaskonna Austraalias ja Uus-Meremaal. Raye oli saates Hee Haw nähtav üheksa aastat, samal ajal kui tema salvestised tõid naissoost solisti hääle muusikapilti, mida esindasid sagedamini Owens ja Merle Haggard.

Edu ja tunnustus

Koostöökorraldus muutus pärast seda, kui Owens lahkus Capitolist ja sulges oma Bakersfieldi stuudio. Raye salvestas 1976. aastal Nashville'is koos produtsent Jim Shaw'ga albumi Honey, Toast and Sunshine, siirdus seejärel United Artistsi plaadifirmasse ning andis 1977. aastal välja omanimelise albumi, kuid selle neli singlit ei jõudnud kantriedetabeli 40 parema hulka. Kümnendi lõpuks oli ta muusikaärist taandunud, et keskenduda usule ja perele.

Mis sai edasi

Lühike naasmine 1985. aastal tõi albumid There and Back ning Then and Now, seejärel lõpetas Raye plaadistamise omal soovil. Ta omandas California State Universitys psühholoogiakraadi ja sai kristlikuks nõustajaks. Tema tuntuim salvestis sai hiljem ebatavalise jätkuloo avalikkuses: 2003. aastal tuli ta pensionilt tagasi, et esitada „L.A. International Airport“ LAX-i 75. aastapäeva tähistamisel, kus linn kuulutas laulu lennujaama ametlikuks lauluks. 2021. aastal koondas kogumik Together Again kümme tema Capitolile tehtud soolosalvestist ja kaksteist duetti Owensiga.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 24.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada