Sting
Gordon Sumneri lavanimi, millega ta jõudis pungiklubidest staadionidele, sündis mustakollasest kampsunist: üks Phoenix Jazzmeni kaaslane arvas, et Sumner meenutab herilast, ja hakkas teda Stingiks kutsuma. Hüüdnimi jäi, kuid selle taga olnud püsimatus mitte.
Viimati eetris · Dreaming
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1DreamingP!nk/Sting/Marshmello2 korda eetrisviimati
- 2Love Is The 7th Wave2 korda eetrisviimati
- 3I'm So Happy I Can't Stop Crying1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Sting asutas koos Trudie Styleri ja dr Franca Sciutoga Rainforest Fundi.
- Albumi „Mercury Falling“ turneel kutsus Sting mõnikord publiku seast inimesi lavale, et nad laulaksid koos temaga lugu „I’m So Happy I Can’t Stop Crying“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Gordon Sumner kasvas üles Wallsendis Swan Hunteri laevatehase kõrval. Ta töötas õpetajana ja mängis õhtuti bassi Newcastle’i džässikoosseisudes. Phoenix Jazzmenis sai ta hüüdnime Sting. Trummar Stewart Copeland nägi teda hiljem ansambliga Last Exit esinemas, märkas bassimängija lavalist kohalolu ning aitas tal 1977. aastal Londonisse jõuda.
Tuntuks saamine
Copeland ja Sting käsitasid punki pigem praktilise sissepääsuna kui muusikalise puurina. The Police mängis Londoni pungiklubides koos kitarrist Henri Padovaniga, kelle asemele tuli peagi Andy Summers. Nende esimesed väljaanded ei jõudnud edetabelisse ja muusikaajakirjandus suhtus neisse umbusuga, seepärast sõitis ansambel turneele Ameerika Ühendriikidesse. „Roxanne“ tõi neile plaadilepingu ning aastatel 1978–1983 andis trio välja viis stuudioalbumit, kus segunesid uuslaine, reggae ja täpne pillimäng.
Muusika ja tuntumad lood
Kui The Police pärast „Synchronicity“ turneed pausi tegi, ei loonud Sting triost turvalisemat versiooni. Tema 1985. aasta soolodebüüdil „The Dream of the Blue Turtles“ tõid noored džässmuusikud Branford Marsalis, Kenny Kirkland, Omar Hakim ja Darryl Jones tema lugudesse oma mängu. Nii pöördus Sting tagasi džässi juurde, mida ta oli mänginud enne punki, ja rajas soolokarjääri, mis võis liikuda roki, reggae, džässi ja poliitiliste laulude vahel.
Kuna Sting tahtis end võõral pinnal proovile panna, laienes tema muusikaline haare aina. „Love Is The Seventh Wave“ tegi Barbadose surfikujundist lootusrikka reggae-popi; kümme aastat hiljem oli „I’m So Happy I Can’t Stop Crying“ juba ehtne kantrilugu, mille Sting salvestas hiljem koos Toby Keithiga. Sting on öelnud: „Mulle meeldib asetada end uutesse olukordadesse. Ma ei karda olla algaja.“ See mõte seletab tema loomingut paremini kui ükski žanrisilt.
Edu ja tunnustus
Kuigi Sting otsis pidevalt uut, jäi tema edu suureks: The Police’i ja oma soolotöö peale kokku on ta müünud üle 100 miljoni albumi ning võitnud 17 Grammy auhinda. Songwriters Hall of Fame võttis ta 2002. aastal oma liikmeks; The Police jõudis järgmisel aastal Rock & Roll Hall of Fame’i.
Mis sai edasi
Hilisemas loomingus pöördus Sting tagasi kodukoha juurde, kust ta oli kunagi põgenenud. „The Last Ship“ kasvas välja Wallsendi ja selle kadunud laevaehitusmaailma mälestustest ning sellest sai nii album kui ka lavamuusikal. Universal Music Publishing Group omandas 2022. aastal kogu tema soolo- ja The Police’i laulukataloogi. Pärast kataloogi müüki Sting siiski ei peatunud: 2024. aastal haaras ta STING 3.0 trios taas basskitarri ning 2026. aastaks plaanis ta ise muusikalis „The Last Ship“ lavale astuda.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 06.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
