Steve Kekana
Steve Kekana ei pidanud muusikat ja õigusteadust teineteist välistavateks eluteedeks. Apartheidi ajal sai temast mitmekeelne staar, kes kõnetas eri rahvarühmi; seejärel naasis ta ülikooli ja kasutas õigusteadmisi, et vaidlustada lepinguid ja autoriõiguse tavasid, mille abil oli kunagi ära kasutatud ka teda ennast.
Viimati eetris · Raising My Family
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Raising My Family4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- 1980. aastatel asutas Kekana jalgpalliklubi Steve Bees ja juhtis seda.
- Kekana osa Sipho Mabuse loos „Burn Out“ sündis planeerimata, ühe võttega stuudiosalvestusel; ta ei saanud selle eest stuudiomuusiku tasu ega kaasautori tunnustust.
- 1985. aastal esines Kekana Johannesburgis heategevuskontserdil Concert in the Park, mille tulu läks organisatsioonile Operation Hunger.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Kekana kaotas glaukoomi tõttu viieaastaselt nägemise, kuid ei lasknud pimedusel oma püüdlusi piirata. Ta õppis Siloe pimedate koolis ja nägi seal teiste Lõuna-Aafrika Vabariigi nägemispuudega muusikute edu põhjal, et plaadistava muusiku karjäär on võimalik. Pärast keskkooli lõpueksameid ei olnud tema perel ülikooli jaoks raha. 1977. aastal asutas ta koos Lazarus Kgagudiga vokaalansambli The Hunters; järgmisel aastal tõi EMI talendiotsija Tom Vuma ta Johannesburgi sooloartistina salvestama.
Tuntuks saamine
Esikplaat sai müügihitiks ning 1979. ja 1980. aastal pälvis ta SABC Black Music Awardsil parima meeslaulja auhinna. Kekana hakkas laulma ka inglise keeles ajal, mil apartheidiaegsed ringhäälingureeglid hoidsid esitajaid ja keeli lahus. Album „Don’t Stop the Music“, millel kõlas ka „Raising My Family“, viis ta kontserdireisile Skandinaaviasse. 2009. aasta intervjuus selgitas ta oma valikut lihtsalt: „Tundsin algusest peale, et olen muusik ja pean kõnetama kõiki.“
Muusika ja tuntumad lood
Kekana laulis sepedi, põhja-ndebele, suulu, sotho ja inglise keeles. Suulu keele õppis ta enda sõnul nii, et võrdles suulukeelseid raadioreklaame nende versioonidega, millest ta juba aru sai. Eri kuulajaskondi ühendades trotsis Kekana ka rassipiire: „Feel So Strong“, mille ta laulis duetina koos PJ Powersiga, jõudis Springbok Radio edetabeli kuuendale kohale. Loo algne armastusest kõnelev rida tuli muuta abist kõnelevaks, et valget naist ei kuuldaks mustanahalisele mehele romantiliselt laulmas.
Edu ja tunnustus
Nelja aastakümne jooksul andis ta välja üle neljakümne albumi ja 2018. aastal pälvis ta elutööauhinna konkursil South African Music Awards. Üks tema karjääri süngeimaid hetki saabus 1980. aasta augustis: Maseru väljamüüdud kontserdil, kus ta esines, hukkus tunglemises vähemalt 17 inimest. 1986. aastal visati tema Soweto kodu pihta süütepomm pärast seda, kui ta oli löönud kaasa valitsuse toetatud salvestusprojektis, mis lõhestas Lõuna-Aafrika Vabariigi muusikuid; hiljem nimetas ta osalemist veaks. Õigusteadust oli ta tahtnud õppida juba teismelisena ja sellest soovist ta ei loobunud. Ta omandas B Juris ja LLB kraadi, lõpetas hiljem tööõiguse magistriõppe, sai advokaadiks ning õpetas kaubandusõigust Lõuna-Aafrika Ülikoolis. Muusikatööstuse õpitubades keskendus ta autoriõigusele, autoritasudele ja õigustele, millest artistid loobusid sageli oma lepinguid mõistmata.
Mis sai edasi
2020. aasta novembris andis Lõuna-Aafrika Ülikool talle audoktori kraadi, tunnustades tema muusikat ja tööd pimedusega seotud stereotüüpide vastu. Tseremoonial ütles ta: „Ma ei tahaks nägemist ilma visioonita. Pigem oleks mul visioon ilma nägemiseta.“ Kekana suri 1. juulil 2021, kaheksa kuud pärast selle kraadi vastuvõtmist.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga23 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
