Kuidas alustati

Sprung sündis 1930. aastal Manhattanil ja leidis teismeeas oma suuna Washington Square Parki mitteametlikes muusikaringides. Ta õppis plaatide järgi omal käel Scruggsi stiilis bandžot mängima ning käis seejärel regulaarselt lõunaosariikides, et õppida otse bluegrass’i muusikutelt. Watson oli pärit Põhja-Carolinas asuvast Deep Gapist, kus tema muusikalist kuulmist kujundasid perekonnas lauldud ballaadid, kirikulaulud ja vanad 78-plaadid. Imikueast peale pime Watson õppis esmalt kodus bandžot ja kitarri mängima ning oli hiljem kohaliku kantribändi elektrikitarrist. Kui bändil polnud viiulimängijat, õppis ta omal käel mängima viiulilugusid.

Folgi taassünni ajal oli nende teede ristumine loomulik. Rahvaluuleuurija Ralph Rinzler kohtus Watsoniga 1960. aastal, kui too mängis Clarence Ashley ansamblis, ja aitas tal jõuda põhjapoolsete kuulajateni. Sprung oli New Yorgi folgiringkonnas juba tuntud nimi, kuid tema jaoks polnud bluegrass kunagi muuseumimuusika: ühes bandžoseades võisid koos kõlada nii džässilik fraseerimine, levimuusika meloodiad kui ka old-time-muusika mänguvõtted.

Muusika ja tuntumad lood

Kohtumine on talletatud Folkwaysi 1963. aasta albumil „Progressive Bluegrass, Vol. 1“. Sprung on albumi keskne bandžomängija ja Watson akustiline soolokitarrist; rütmikitarril on Joe Locker, mandoliinil Willie Locker, bassil Ollie Phillips ja trummidel Bob Thomas. Lugude valik ulatub palast „Stars and Stripes Forever“ kuni lugudeni „Mack the Knife“, „Malagueña“ ja „Greensleeves“. Selles mitmekesisuses peitubki asja mõte: Sprung käsitles viiekeelset bandžot pillina, mis suudab kanda peaaegu iga meloodiat, Watsoni puhtad ja kiired kitarrikäigud aga andsid katsetustele traditsioonilise keelpilliansambli kindla selgroo.

Edu ja tunnustus

Pärast seda kohtumist kulges kahe muusiku pikk karjäär väga erinevalt. Watsonist sai bluegrass’i soolokitarri suur eeskuju ning ta võeti 2000. aastal International Bluegrass Music Hall of Fame'i liikmeks. Ta pälvis ka seitse Grammy auhinda ja elutöö-Grammy. Sprung jätkas esinemist, pillide parandamist ja õpetamist; tema õpilasi oli tuhandeid ning American Banjo Museum tunnustas teda 2020. aastal õpetamise ja haridustöö eest.

Mis sai edasi

Sprungi enda mõõdupuu oli vähem ametlik. Meenutades oma 1970. aasta võitu Union Grove'i võistlusel, ütles ta, et võistluse võitmine oli viimane asi, millele ta mõtles, ning et tema tahtis lihtsalt lavale minna ja mängida. Watson suri 2012. ja Sprung 2023. aastal. Folkwaysi kataloogis on nende 1963. aasta kohtumine endiselt Sprungi nime all ning Watson on kogu albumi kitarristina kirjas.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 24.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada