Kuidas alustati

Soft Cell sai alguse Leedsi polütehnikumis, kus kunstiüliõpilased Marc Almond ja Dave Ball avastasid, et Balli elektroonika võib muuta Almondi väljakutsuvad lavalised etteasted lauludeks. Nende erinevusest kujunes töömeetod: Ball ehitas kargeid rütmimustreid, Almond lisas teatraalse vokaali ning laulusõnad ihast, üksindusest ja inimestest, kes jäävad viisaka popmuusika piiride taha. Duo 1980. aasta EP „Mutant Moments“ valmis 400 naelaga, mille Ball laenas oma emalt. Väikesest tiraažist sai nende visiitkaart, mis viis nad plaadifirmade Some Bizzare ja Phonogram juurde.

Tuntuks saamine

Klubipublik märkas lugu „Memorabilia“, kuid edetabelihitt tundus endiselt ebatõenäoline. Järgmisena võtsid nad ette Gloria Jonesi northern soul’i loo „Tainted Love“; produtsent oli Mike Thorne. Balli vana Korg ühendati Thorne’i Synclavieriga ja Ball nimetas salvestust hiljem „odava ja väga kalli tehnoloogia kokkupõrkeks“. Sellest sobimatusest kujunes Soft Celli käekiri: Almondi dramaatilise vokaali all tiksus napp elektroonika. 1981. aastal ilmus singel viimase katsena hitt leida ning tõusis Suurbritannias ja veel kuueteistkümnes riigis esikohale.

Muusika ja tuntumad lood

Menu ei silunud nende nurki. Debüütalbum „Non-Stop Erotic Cabaret“ viis süntpopi ühetoalistesse üürikorteritesse, Soho ukseavadesse ja hilisõhtustesse klubidesse ning käsitles piinlikkust ja iha sama tõsiselt kui romantikat. Loos „Bedsitter“ vajus peojärgne aeg üksindusse, „Say Hello, Wave Goodbye“ aga pani igatseva ballaadi tundelaengu kõlama Balli vaoshoitud masinate saatel. Duole oli läbiproovitud valemist tähtsam pinge glamuuri ja räpasuse, inimliku läheduse ja elektroonika vahel.

Edu ja tunnustus

Suurbritannias kogus Soft Cell kuus esikümnesse ja kaksteist neljakümne parema sekka jõudnud singlit. Ometi keeldusid nad läbimurdehitti kopeerimast. Nende muusika muutus karmimaks ja vähem kommertslikuks ning ansambli esimene tegevusperiood lõppes 1984. aastal. Lahkuminek osutus pigem pausiks kui lõplikuks punktiks: nad naasid 2000. aastate alguses ning 2018. aastal Londoni O2-s hüvastijätukontserdina välja kuulutatud esinemine ei jäänudki viimaseks.

Mis sai edasi

2022. aastal ilmus „Happiness Not Included“ — nende esimene stuudioalbum kahekümne aasta järel, mis jõudis Suurbritannias esikümnesse. Seejärel lõpetasid Ball ja Almond albumi „Danceteria“, milles nad pöördusid tagasi oma varast kujutlusvõimet toitnud New Yorgi klubimaailma juurde. Ball lõpetas oma töö albumiga veidi enne seda, kui ta 22. oktoobril 2025 suri. Plaat ilmus 25. septembril 2026 Soft Celli kuuenda ja viimase stuudioalbumina: selle keskmes on Balli viimased salvestused ning sellega lõpeb duo partnerlus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 29.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada